19. sajandi teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad. Järk-järgult said tuntuks ja kättesaadavaks uued toiduained ja -valmistamisviisid. Peamised rahvusvahelised mõjud tulid linnade ja mõisate kaudu Saksamaalt ning Venemaalt. Vürtspoodidesse ilmusid müügile soolaheeringas, manna, riis, suhkur, kohv ja vürtsid. 1920.–30. aastateks kujunes välja Eesti köögi nii-öelda teine kihistus. Sellest ajast on tuntud näiteks sellised Eestis hästi kodunenud ja omased toidud nagu kartulisalat, marineeritud kõrvits ja hapukurk, maksapasteet, kotletid, kartulipuder, kapsarullid, kissell, mannavaht, plaadikoogid ja muu selline.

Just need tuuled ja uued maitsed hakkasid suunama ka seda, mida hakati tänases mõttes tehastes ja vabrikutes tootma. Aastatel 1900–1913 suurenes kohalik tööstustoodang 2,4 korda, tootjatest teisel kohal oligi toiduainetööstus, esirinnas viina ja piirituse tootmine. 1898. aastal asutati üks Eesti vanim siiani toimiv tööstus ehk alkoholitootja Liviko, mis seda kasvu ka vedas. Samas jäi toiduainetööstus 20. sajandi alguses väga killustunuks, koosnedes väiketootmistest. Kuid nagu ka praegu oli suurem osa toiduainetööstusest koondunud Tallinna.

Rotermanni kvartalis käivitati 1912. aastal leivatehas, mis oli 1886. aastal ostetud Dethloffi leivavabriku teine tulemine. Tootmise taasalustamise põhjuseks oli Tallinna elanike arvu kiire kasv. Nüüd kannab see leivatööstus Leiburi nime.

Sellele trendile aga astus 1920. aastal vastu ETK Põltsamaa Tehased, mida praegu tunneme Felixi nime all. Toona toodeti selles tehases õlut, vägagi kõrgelt hinnatud veini, samuti kohvi, kamajahu, piiritust ja mahlasid. 1936. aastal hakati tootma konserve ja 1939. aastal müüdi esimene laar kaupa ka välismaale: Inglismaale läks teele 35 tonni musta sõstra vesihoidist.

Nõukogude tööstusest kapitalismi

Pärast Teist maailmasõda, nõukogude okupatsiooni tingimustes said Eesti toitumistavad ulatuslikke mõjutusi ida poolt. Sööklatesse ja restoranidesse jõudsid nüüd klassikaks saanud borš, seljanka, rassolnik, hartšoo, pelmeenid ja nii edasi. Tunda andis samas toiduainete ja eriti maitseainete piiratud valik.

Kõik aga hakkas imekiiresti muutuma, kui 1992. aastal võeti vastu Eesti kroon, lipp oli meie majadel sinimustvalge ja kapitalism laiutas kõikjal. Juba 1993. aastal sai lehest lugeda, et Oliver Kruuda ja Toomas Kõuhkna on pannud aluse Epeksi-nimelisele ettevõttele, mis hakanud Põlva kombinaadis piimapulbrit tootma. Epeksist alguse saanud piimandusimpeerium toimetab Tere kaubamärgi all turul edasi ka praegu.

Üheksakümnendad olidki aastad, mil vanad nõukogude suurtootmised järjest kas pankrotti läksid või erastati. Nii pandi 1995. aastal oksjonile pankrotistunud linnulihatootja AS Ranna Linnukasvatus, millest sai aasta hiljem Tallegg.
Emori uuringu järgi olid tollel aastal inimeste lemmikostukohad endiselt turud, läks veel hea pool aastakümmet, enne kui kaubanduskeskused ja supermarketid selle koha üle võtsid.

1998. aasta oli aga ainulaadne selles mõttes, et tervelt 40% kogu Eesti toidutööstusest kuulus ühte kontserni, täpsemalt ETFC Gruppi. Tiit Kõuhkna ja Ants Laose käpa alla kuulusid näiteks Rakvere Lihakombinaat, Kalev, Tallinna Piimatööstus ning Ekseko. Järgmine suur hüpe kohalikul toiduaineturul tuli aga alles 2007. aastal, kui kohalik inimene pööras valmistoidu usku.

Järgmised 13 aastat on aga toiduainetööstus olnud kahe põhilise tuule meelevallas: konsolideerumine ja seejärel hirmus aktiivne väiketootmiste loomine. Viimase kümne aastaga on suured saanud suuremaks ning neile on tekkinud konkurentideks sadu väiketootmisi, kelle toodang ulatub õllest leiva ja jäätise, vorstist juustu ja viinani.

Jaga
Kommentaarid