Must surm ja plekiline soetõbi – need taudid on Eestis kõige enam tapnud

Üleilmseks epideemiaks paisuda ähvardav koroonaviirus läheneb. Ajaloo koletuimad Eestit laastanud taudid olid aga katk ja tüüfus.

Möödunud aegade tapvaim tõbi katk tegi Eestis laastamistööd korduvalt, nagu selgub vanadest kroonikatest. Taudipuhangud olid siin aastatel 1211–1212, 1532, 1549–1553, 1565–1566, 1571, 1577, 1580 ja 1657. Viimati levis must surm Maarjamaal Põhjasõja ajal aastail 1708–1713.

Surid kõik, nii noored kui ka vanad

Suure tõenäosusega toodi katk alati Eestisse mujalt sisse. Kirjalikke teateid selle kohta on 1580. aastast, kui Balthasar Russow märkis oma kroonikasse, et Liivimaale jõudnud katk on „üle käinud tervest laiast maailmast, nii Türgist ja Tatarist kui ka kogu ristirahvast“. Põhjasõja ajal levinud katk aga sai alguse 1703. aastal Ungaris, liikudes edasi Poolasse ja Preisimaale. Eestisse saabus taud 1708. aastal Leedu kaudu.

Kui palju toona katkuepideemiad inimesi hauda viisid, võib vaid oletada, kuna täpne statistika puudus. Suremus pidi aga olema väga suur, sest kroonik Russow kasutas väljendeid, nagu „suri palju inimesi“ või „suri lugematu hulk rahvast“. 1580. aasta kohta pani Russow ka kirja, kuidas surnuid oli nii palju, et „ei olnud ühtegi linna, linnust ega küla, peaaegu mitte majagi linnas või peret külas, kus mitte inimesed, vanad ja noored, ei oleks kõik haiged maas olnud“. Hinnanguliselt elas enne Liivi sõda (algas 1558) Eestis umbes 250 000–300 000 inimest. Sõja, nälja ja katku järel oli 1620. aastateks neist järele jäänud alla poole – 120 000–140 000.