Ma käisin „Blade Runner 2049“ sees
Pi’erre Bourne on peaaegu kogu kontserdi jooksul madala lava eesmisel äärel. Eks ta aeg-ajalt tantsib sügavamale lava sisse, aga enamasti on ta publikust sõna otseses mõttes puudutuse kaugusel.
Ja publik vehib ta ees muidugi telefonidega. Aeg-ajalt näikse, et helendavad latakad telefonid on tal lausa näos kinni. Pildistatakse, filmitakse, tehakse live-ülekandeid. Ja Pi’erre paistab sellega väga rahul olevat – kas ta isegi mitte ei vaata lauldes ja tantsides otse mõnda kaamerasse?
Selline olukord siin tillukeses, veidi kulunud, aga väga hubases Helsingi klubis Kuudes Linja, kus väikeste kaameratega masinate ja õhust jooksva netiühenduse kaudu jõuab digitaalne pilt reaalajas üle maakera, tundub mulle väga sobilik tema muusika jaoks.
Trap-muusika kuulutab minu arust kõige mõjusamalt uue digitaalse hõimu saabumist Maale. Ülimalt sünteetilises ja AutoTune-vokaalidega träpis kuulen ma kõige rohkem tulevikku – tuhandete korrustega, teede- ja liftide võrgustikega metropole, mille värviliste, liikuvate ja vilkuvate valgustite ja signaallampide sära ei lakka eales. On vajalik ja loomupärane, et siin on inimese hääl masinate poolt moondatud. Pisut robotlik.
Ja need mõned tunnid Pi’erre Bourne’i Euroopa turnee avakontserdil, kus mul tõusevad korduvalt ihukarvad erutusest ja uudsusest püsti, on justkui mu väike külaskäik „Blade Runner 2049“ maailma.
Tüüpiliselt räpilaivilt võib oodata ja karta, et staar tegeleb suurema osa ajast peomeeleolu üles haipimisega. Muusika on kinni või siiski skrätšib DJ mingeid pauke ja prääksatusi ning artist nõuab aina kõvemat ja kõvemat karjumist ning kokkuvõttes on meeleolu hüplik, suvaline ja läbulik. Bourne sellist jauramist ei pakkunud. Mõnel korral lasi publikul oma helitääge hõisata, aga põhimõtteliselt oli sihikindel lugude ette kandmine.
Siis võis peljata vastust küsimusele, mis lugusid Pi’erre üldse teeb. Ta on kõrgelt noteeritud produtsent, jumaldatud staatuses träpifanaatikute seas, kuid soolohitte ta pole. Tema seni suurimad lööklood Ameerika singlitabelis on 6ix9ine’i „Gummo“ ja Playboi Carti „Magnolia“, mis jõudsid esikümne ukse taha. Ja eks ta ennekõike ongi tuntud kui Playboi Carti ihuprodutsent, mees, kes on Playboi Cartist just Playboi Carti teinud... nii et mis siis saab? Kas ta äkki toetub ka enda hitt-produktsioonidele ja esitab neid soololugude vahele? Ei!!! Piinlik, et ma nii normaalse tüübi nagu Pi’erre Bourne’i puhul seda üldse kahtlustasin.
Bourne kandis otsast lõpuni ette möödunud aastal ilmunud albumi „Life of Pi’erre 4“, lood täpselt sellises järjekorras nagu plaadil ning ka esitamisele tulid nad enamasti katkematus voos nagu plaadil. Siinkohal oleks vist paslik kasutada vanasõna „strictly business, no gimmicks!“.
Ning kõik kõlas perfektselt. Bourne’i esinemisel olid live- ja lindilt tulevad vokaalid täpselt tasakaalus ja artist täiuslikus voolujoones materjalis sees. Ta lood on niigi mitmehäälsed ja ta elavhääl – paiguti tundus, et ka live’is AutoTune’is – oli üks neist surisevatest häältest.
Aga jah. Ega „Life of Pi’erre 4“ pole teab mis räpp. Traditsiooniline räpp kohe kindlasti mitte. Trap on teinud räppimisest teatavasti midagi meloodilist – pole pelk sõnade rütmis ettekandmine, vaid riimid lastakse meloodiatena lendu või siis kasutakse sõnu ja silpe rütmielementidena. Bourne on toonud selle võtme tagasi R’n’Bsse. Ta esitab räpile omaseid hook’e, aga ta esitab neid popmeloodiatena ja lühikestes hook’ides vokaalid on omakorda kui hüpnootilised klaverikäigud. Kaif.
Ja siis ma mõtlesin terve kontserdi, et Pi’erre Bourne on nagu uue aja Stevie Wonder. Kuidas täpselt, seda ma vist veel selgitada ei oska. Tuleb temaga veel edasi minna.