Ja publik vehib ta ees muidugi telefonidega. Aeg-ajalt näikse, et helendavad latakad telefonid on tal lausa näos kinni. Pildistatakse, filmitakse, tehakse live-ülekandeid. Ja Pi’erre paistab sellega väga rahul olevat – kas ta isegi mitte ei vaata lauldes ja tantsides otse mõnda kaamerasse?

Selline olukord siin tillukeses, veidi kulunud, aga väga hubases Helsingi klubis Kuudes Linja, kus väikeste kaameratega masinate ja õhust jooksva netiühenduse kaudu jõuab digitaalne pilt reaalajas üle maakera, tundub mulle väga sobilik tema muusika jaoks.

Trap-muusika kuulutab minu arust kõige mõjusamalt uue digitaalse hõimu saabumist Maale. Ülimalt sünteetilises ja AutoTune-vokaalidega träpis kuulen ma kõige rohkem tulevikku – tuhandete korrustega, teede- ja liftide võrgustikega metropole, mille värviliste, liikuvate ja vilkuvate valgustite ja signaallampide sära ei lakka eales. On vajalik ja loomupärane, et siin on inimese hääl masinate poolt moondatud. Pisut robotlik.

Ja need mõned tunnid Pi’erre Bourne’i Euroopa turnee avakontserdil, kus mul tõusevad korduvalt ihukarvad erutusest ja uudsusest püsti, on justkui mu väike külaskäik „Blade Runner 2049“ maailma.

Pi’erre Bourne’i kontserti saab kõige hõlpsamini kiita selle kaudu, mida ta endast ei kujutanud. Tüüpiline uue laine hiphop-live see kindlasti polnud (Bourne pole ka tüüpiline räppar, kui ta üldse nii väga räppar ongi, aga sellest hiljem).

Tüüpiliselt räpilaivilt võib ooda­ta ja karta, et staar tegeleb suurema osa ajast peomeeleolu üles haipimisega. Muusika on kinni või siiski skrätšib DJ mingeid pauke ja prääksatusi ning artist nõuab aina kõvemat ja kõvemat karjumist ning kokkuvõttes on meeleolu hüplik, suvaline ja läbulik. Bourne sellist jauramist ei pakkunud. Mõnel korral lasi publikul oma helitääge hõisata, aga põhimõtteliselt oli sihikindel lugude ette kandmine.

Siis võis peljata vastust küsimusele, mis lugusid Pi’erre üldse teeb. Ta on kõrgelt noteeritud produtsent, jumaldatud staatuses träpifanaatikute seas, kuid soolohitte ta pole. Tema seni suurimad lööklood Ameerika singlitabelis on 6ix9ine’i „Gummo“ ja Playboi Carti „Magnolia“, mis jõudsid esikümne ukse taha. Ja eks ta ennekõike ongi tuntud kui Playboi Carti ihuprodutsent, mees, kes on Playboi Cartist just Playboi Carti teinud... nii et mis siis saab? Kas ta äkki toetub ka enda hitt-produktsioonidele ja esitab neid soololugude vahele? Ei!!! Piinlik, et ma nii normaalse tüübi nagu Pi’erre Bourne’i puhul seda üldse kahtlustasin.

Bourne kandis otsast lõpuni ette möödunud aastal ilmunud albumi „Life of Pi’erre 4“, lood täpselt sellises järjekorras nagu plaadil ning ka esitamisele tulid nad enamasti katkematus voos nagu plaadil. Siinkohal oleks vist paslik kasutada vanasõna „strictly business, no gimmicks!“.

Ja ega tal polnud ka vaja teistele produtseeritud lugude peal sõita. Klubisse saabunud publik oli kauamängiva ettekandmisega väga rahul ja vähemalt lavaesistel tegelastel olid ka kõik sõnad peas. Tema viimane album töötas sündmusest elamuse loomiseks ideaalselt. Ja ma tundsin end seeläbi väga õnnelikuna – „Life of Pi’erre 4“ oli mu isiklik number üks album aastast 2019, minu vaatluse kohaselt ja hinnangul ka absurdselt alahinnatud, ning oli väga meeldiv viibida täis­tuubitud klubis, kuhu tulnud seda plaati sama eufooriliselt armastavad inimesed nagu mina.

Ning kõik kõlas perfektselt. Bourne’i esinemisel olid live- ja lindilt tulevad vokaalid täpselt tasakaalus ja artist täiuslikus voolujoones materjalis sees. Ta lood on niigi mitmehäälsed ja ta elavhääl – paiguti tundus, et ka live’is AutoTune’is – oli üks neist surisevatest häältest.

Aga jah. Ega „Life of Pi’erre 4“ pole teab mis räpp. Traditsiooniline räpp kohe kindlasti mitte. Trap on teinud räppimisest teatavasti midagi meloodilist – pole pelk ­sõnade rütmis ettekandmine, vaid riimid lastakse meloodiatena lendu või siis ka­sutakse sõnu ja silpe rütmielementidena. Bourne on toonud selle võtme tagasi R’n’Bsse. Ta esitab räpile omaseid hook’e, aga ta esitab neid popmeloodiatena ja lühikestes hook’ides vokaalid on omakorda kui hüpnootilised klaverikäigud. Kaif.

Ja siis ma mõtlesin terve kontserdi, et Pi’erre Bourne on nagu uue aja Stevie Wonder. Kuidas täpselt, seda ma vist veel selgitada ei oska. Tuleb temaga veel edasi minna.


Soovitus

Bourne’i soojendas klubis Kuudes Linja soomlane TheoFuego. Hästi paks kutt. Ikka väga-väga rasvane ja ülimalt rahul sellega. Lisaks roosad dressipüksid jalas ja sarvedega nokamüts peas. Tema esinemine kujutas endast DJ-seti ja live-esinemise segu. Mängis lugusid, suhteliselt lühikeste katkenditena, ja hõiskas neile loos olevaid sõnu või sootuks muud teksti peale. Ja siis aeg-ajalt kandis fono toel ette enda üsna autotjuunseid ja popikaid lugusid. Lõpuks oli muidugi palja lotendava ülakehaga. Aga muusikamaitse on tal väga hea ning vaatemäng parajalt veider, nii et soovitan kindlasti TheoFuegot vaatama-kuulama minna, kui kuskil ette jääb.

WTF

Fännikauba letil pakuti müügiks vaid kahte erineva disainiga valget Pi’erre Bourne’i T-särki. 50 eurot tükk. 50 eurot tükk!

Mäletan, et kui noor olin, maksid bändisärgid umbes 20 eurot. Aga nüüd, kui artistid plaate enam ei trüki ja ei müü, on kohati merch absurdselt kalliks läinud. Kuuldavasti tahtnud Bourne’i tiim särgid veel kõrgema hinnaga letti lüüa.
Ja siis ongi tänapäeval olukord, et oma lemmikmuusikaga plaate ma osta ei saa, sest neid lihtsalt ei pressitagi, ei CDsid ega vinüüle, ning ainus kaup, mida saaksin osta, on ülehinnatud särgid. Nutune. Mul pole ühtki suure favoriidi Pi’erre Bourne’i plaati kodus. Ega ka särke mitte.