Kandsin maski mitu tundi ja pettusin. Esiteks istus see lõdvalt näos, hoides ära küll jämeda piisknakkuse, ent peenemad, kavalamad ja agressiivsemad nähtamatu elu vormid võisid üsna lihtsalt sisse pääseda. Vastik!
Teiseks tekkis maski alla kasvuhooneefekt väljahingatavast soojast CO2-rohkest õhust ja ma sain teada, milliseks muutub meie planeet, kui Greta ja Kersti seda kiiresti süsinikuemissioonist ei vabasta. Vastik, vastik!
Kolmandaks olen Indias elades õppinud kartma baktereid. Indialased ei joo isegi vett huultega pudelisuud puudutades, sest huultel leiduvad mikroskoopilised toidujäänused asutavad pudelikaelal bakterikasvanduse, mis läheb kuumuses kiiresti haisema. Maski all on kuum ja niiske, ideaalne pesa bakteritele. Vastik, vastik, vastik!
Ja kõige tipuks on meditsiiniline mask inetu. Katmandus müüdi ka ilusamaid maske, aga lähemal uurimisel tundusid need olevat tehtud aluspüksitööstuse jääkidest ja jätsid veelgi kahtlasema mulje.
Kuulus Facebooki terviseguru Ivar Pikker soovitab maski asemel klapiga respiraatorit filtreerimisindeksiga vähemalt N95, mis maksab alates 100 eurost. Ma nägin paari meest sellisega ja leian, et kui soovid maskiga käia, siis osta tõesti respiraator. Istub ilusti peas, näeb välja „business class“ ja kaitseb ka viiruste eest.
Võtsin eeskuju kõrvalistuvast tüdrukust ja sidusin pika salli mitu korda ümber lõua. Arvan, et see on parem variant kui mask. Inimtühjas kohas saab nina hapnikku hingata (oi, kui magus see on pärast pikki tunde süsinikurikast maskialust!) ja inimeste lähenedes tõmbad kiirelt salli üle nina. Komplekti sobivad suured tihkelt istuvad prillid, mille serva vahele sall kinnitada. Kuna viirused levivad ka silmade kaudu, siis on prillid kohustuslikud.

Reisil tundsin ma kõige rohkem puudust kinnastest. Ehkki jälgisin hoolega, et ma ei puudutaks kätega ühtegi pinda, selgus, et just kõige räpasemaid pindu olin sunnitud puudutama. Kempsu lukud, raha... Kui esimeses söögikohas ulatati mulle vahetusraha, võpatasin õudusest. Raha on üks räpasemaid asju maailmas. Ta on käinud läbi paljudest kätest ja ei hoiata köhimisega, et kannab viirust. Alles nüüd sain aru, miks buda munkadel oli vanasti keelatud raha puudutada. Mitte kõrge moraali pärast, nagu varem arvasin. Raha on räpane kõige otsesemas mõttes ja ajal, kui polnud vaktsiine ega antibiootikume, tuli klooster puhtana hoida mehaaniliselt.
Indias elades olen pikapeale hakanud aru saama ka sellest, et kastisüsteem, kus eri elukutsete esindajad ei tohtinud üldse kokku puutuda, on samuti pigem hügieeni kaalutlustel tekkinud. Kuumas kliimas levivad pisikud väga kiiresti. Vaktsiinieelsel ajal kaitsti end mehaaniliselt, nagu ka praegu koroonaviiruse ajal. Õpetus koroonaviiruse vältimiseks, mis rippus India piiripunktis, kõlas täpselt nagu sajandite tagant: ära puutu inimestega füüsiliselt kokku.

Katmandusse jõudes läksin vanasse tuttavasse hotelli. Varem alati sõbralik omanik küsis seekord pigem kurjalt ja kahtlustavalt: kust sa tuled? Ta küll väitis, et ei küsinud seepärast, nagu kahtlustaks mind tulemast Wuhani provintsist, aga ikkagi aimus, milliseks meie maailm muutub, kui epideemiale piiri ei panda. Kui aids tappis vaba seksi, kas koroona tapab inimarmastuse?

Ükski normaalne inimene ei jõua kogu aeg valvel olla ja kõike kahtlustada. Juba teisel päeval ei viitsinud enam salligi siduda. Kohtasin hiinlaste turismigruppe, kellest ehk ainult neljandik kandis maski. Kui nad ise ei karda, siis miks pean mina kartma? Meenus vana idamaine õpetus, et haigus ja surm on täiesti eri asjad. Haigused on maist päritolu ja neid on võimalik tagasi pöörata, ravida. Surm on transtsendentaalne ja lõplik. Kui su elulõng on katkemas, siis sa sured nagunii ühel või teisel viisil. Haigus ei põhjusta surma, surm põhjustab tapvaid haigusi. See vikatiga luukere, kes meile kõigile järele tuleb.
Veame kihla, et kui meil poleks internetti, ei võtaks me Hiina tapjaviirust üldse nii isiklikult kui praegu. Kuskil kaugel suri paarsada hiinlast miljardist? Tunnen kaasa omastele. Nüüd aga lugesin laisas rahulikus Katmandus, kuidas eestlased kütsid üksteist Facebookis üles lugudega hirmsast koroona epideemiast, surnute arv kasvas iga tunniga ja juba olevat haigestunud ka kaheksa eestlast, mida meedia meie eest varjab.
Kujutasin ette heaolurahvast, kes istub mõnusasti oma mugavas kodus, kõht täis, arstiabi tasuta, ja fantaseerib ennastunustavalt surmast.

Loe loo pikka versiooni Ekspressi veebist