„Uus paavst“ töötab nagu Arvo Pärt või ketamiin

Itaalia esteetikageeniuse Paolo Sorrentino „Uus paavst“ pendeldab sügavuse ja labasuse, argise ja müstilise vahel, jäädes autorile omaselt eelkõige groteskselt elegantseks, leiab Alari Rammo.

Itaalia esteetikageeniuse Paolo Sorrentino „Uus paavst“ ­pendeldab sügavuse ja labasuse, argise ja müstilise vahel, jäädes autorile omaselt eelkõige groteskselt elegantseks. Kui sarja ja peategelase eelkäija „Noor paavst“ Lenny (Jude Law; nüüd valdavalt koomas) tuias kolme aasta eest ringi kirsikoka ja paavstlike valgete spiidodega, tehes katusel dressides suitsu, siis uus paavst on Sir John (John Malkovich), endisest punkarist silmalaineriga Inglise aadlik.

Sarja looja Paolo Sorrentino on kogu maailma suhtes kriitiline ja raske öelda, kas ta näeb lootust või muudab koledused veidigi talutavamaks ülestiliseeritud esteetikaga. Odav lõbu see ei ole, sest püha iste ei luba peale dokkide midagi oma õuel filmida – müüdimonopol tuleb endale hoida –, nii et muu hulgas pidi perfektsionist stuudios nullist ehitama kogu Sixtuse kabeli. Esimene hooaeg olnud Itaalia teleajaloo kalleim.