Tehtud sai palju. Puhka nüüd rahulikult, Toomas
Ta maetakse neljapäeval Pärnamäel. Tema viimastel elupäevadel ei lubatud poeg Priit Leitot viiruseohu tõttu haiglapalatisse isa vaatama. Selline on elu, tahaks öelda. Aga selline on surm.
Toomas oli jõuline lehemees. Kirjastaja. Seisin Toomasega koos tema karjääri pealahingus möödunud sajandil. Siiski sai aastate jooksul selle lõvilakaga jutuka mehega pigem võideldud ja valjult vaieldud; ja ükskord tegime vanale Toomasele ikka päris sikku, mida pole heameel meenutada. Aga meenutama peab.
Leito fraasidest olen kõige tihemini kuulnud lauseid „hea leht teeb ennast ise“ ja „mine p...!“. Mõlema asjakohase väljendiga kaitses Leito toimetuse sõltumatust.
Niisiis. Mida kujutas endast see lehetegemine, Leito suur kirg?
Kas meil on üldse meeles, kui tähtsad infotorud olid ajalehed möödunud sajandi lõpukümnenditel? Internetti polnud, aga lehtedes levis punaste „feik njuuz“, millesse äkki hakkas puhangutena tungima uue Wabariigi vaimu.
Tungima küll, aga peatoimetajad, Leitod ja Kadastikud, ei olnud väga kindlad, kuhupoole toigas kukub. Seetõttu, kui näiteks 1988. aasta kevadel peeti kinos Kosmos Sõltumatu Noortefoorum, kus 900 inimese ees esinesid Laarid-Krossid-Pruulid, Kivid-Luiged-Kannikud, Pärnasted-Lotmanid-Savisaared – tulevase Eesti Vabariigi tegijad –, siis ei kirjutanud sündmusest ei Rahva Hääl ega Edasi. Sellisel tasemel teenindati lugejat suitsustes, kirjutusmasinate plaginaga täidetud toimetusetubades.
Ent päevalehtede toimetustes käis suur toolide ümberjaotus; sündisid Äripäev, Hommikuleht ja Post. Mis lehte teie tellite? Kes on peatoimetaja, mida nad seal kirjutavad? Mart Kadastik astus peatoimetaja koha pealt tagasi. Ajakirjanduse paleepöördeid arutas lai avalikkus. Täna naljatatakse, et Postimehe uude majja on paigutatud pöörduks, mis pillutab tänavale vallandatud ajakirjanikke. Kujutage ette, 1990ndatel keerles selline pöörduks ETV ja kõikide ajalehtede toimetuses!
Ent sitke Toomas Leito, Tallinna suurima päevalehe, Rahva Hääle peatoimetaja, sõlmis sidemed äriringkondadega ning suutis ajaloo pöördukse eest kõrvale põigelda.
Kohast kinni hoides kehastas ta tegelikult suurt osa eesti rahvast, kes loomulikult samuti tahtis vabadust ja Vabariiki, ent mitte nii kiiresti, kui tahtis Mart Laar, ja mitte nii kapitalistlikult, kui tahtis Siim Kallas. Sest „eks elatud on ju igal ajal ja kas need uued Isamaa mehed kah ikka päris inglid on... Ja kuhu need kanged eesti mehed viiakse siis, kui venelased oma soomusautod tänavatele veeretavad? Kas Lääs ikka tuleb meid kaitsma, kui Tartu rahu piire tagasi nõuame? Ja mispärast väliseestlastele üldse peaks kõiki neid maju ja metsi tagastama... Ja kas see Eesti kroon üldse püsti püsib või mis... Ja mis saab põllumajandusest, kui noorte nolkide valitsus sinna üldse raha ei jaga...“
Umbes selline alalhoidlik, koonderakondlik, aga selle kaudu väga rahvalik leht sai EKP häälekandjast Rahva Häälest. Mine tea, ehk sätiks Toomas Leito, kui ta täna meediat juhiks, end hoopis EKRE lainele...
Tolm hajus ja Eesti nurmedel algas turumajanduslike loomade võidujooks. Keda huvitas, mida keegi kunagi öelnud oli, tähtis oli turuasend! Rahva Hääle trükiarv ulatus üle 100 000. See oli maasikas. Tänase Eesti suurimat päevalehte Õhtulehte trükitakse 49 500 tükki. Uudised muutusid kiireks ja lehed hakkasid üksteisega sarnanema.
Rahva Hääl kuulus valitsusele. Valitsus aga tähendas 1994. aastal Isamaad, Isamaa omakorda tähendas EÜSi.
EÜSi liikmed Mart Laar, Tiit Pruuli, Marek Strandberg ja Erastamisagentuuri juht Jaan Manitski ning erastamisoksjonite korraldaja, samuti EÜS-lane Margus Kastehein asusid teostama plaani: Leito minema, Rahva Hääl oksjonile, kuhu kutsuda ainult üks ostuhuviline – Marek Strandberg, kellele müüa ajaleht järelmaksuga, mida kunagi maksta ei tule.
Mõeldud-tehtud! Toomas Leito kabinetti külastasid pikkades hõlstides, nõid Vormsi Ennu seltsis liikuvad ärimehed Marek Strandberg ja Agu Kivimägi aktsiaseltsist Maag. Mehed olid dollariteks vahetanud EÜSi liikmete poolt pihta pandud valitsuse rublad ja see andis neile väge, et nõuda: plats puhtaks!
Toomas Leitol oli hea nina inimeste peale.
Ent Toomas Leito ei soovinud oma kabinetist lahkuda. Ka siis, kui poeedist kultuuriminister Paul-Eerik Rummo toimetuse väljaviskamiseks turvafirma kohale kamandas. Leito ei soovinud Isamaa hääletoruks hakata.
Ta kutsus oma kabinetti mitte rublaärimehed, vaid krooniärimehed: Robert Lepiksoni ja Hans H. Luige. Tehing oli selline: ärimehed saavad vähemusosaluse RH Ajakirjanike aktsiaseltsis. Ja luuakse uus leht, Eesti Sõnumid.
Kuidas Toomas Leito end tundis seda jumalakartmatut skeemi punudes? Superhästi. Mees oli eufoorilises tuhinas! Lenini pildiga kabinetis Ajakirjandusmajas jagasid vandeseltslased täpseid korraldusi, mida teha kojukandelepingutega, mismoodi saada trükikojas varahommikune trükiaeg...
Tehku valitsus oma Rahva Häälega siis, mida tahab. Ja valitsus tegigi, mida tahtis. Ühe osalisega erastamisoksjon pandi tõesti toime. Strandberg ja Kivimägi ehitasid esimese hooga toimetusse... sauna. Rublamüügi rahad pandi huugama, Rahva Hääl aga põdes tellijate puudust ja varsti tabas seda lehte, nagu nii paljusid, ajakirjanduse julm pöörduks.
... Vahepala. Möödunud sajandi teine survivor, vana Nõukogude diplomaat ja mitme-setme Eesti Vabariigi erakonna ja liikumise asutaja Tiit Made sõnastas oma elutarkuse: väikesi võitlusi võid sa ju kaotada, ent elu pealahinguks valmistu hästi. Toomas Leito pealahing lõppes võiduga: Rahva Hääle endiste tellijate truu enamus hülgas vana tellimuse ja asus tellima uut ajalehte Eesti Sõnumid, sest Laari valitsuse jõumeetodid ei meeldinud sugugi kõigile ja „kas me sellist Eestit tahtsime“.
Kogu Ida-Euroopas on harvad seesugused näited, kui mingi lehe (või mis tahes toote) tarbijad üksmeeles ja paari nädala jooksul vormistavad oma rahalise suhte ümber uue toote tellimuseks...
Üks probleem Leito kraesse ikkagi jäi. Ka ettevõtjad Luik ja Lepikson ei näinud endist Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liiget Leitot ju perspektiivis EV tähtsa ajalehe peatoimetaja kohal. Toomas Leito nõustus leebe üleminekuajaga... ja teatas mõne kuu möödudes enesekindlust kogununa, et tema ei lähe mitte kuskile, sest tal on toimetuse toetus ja Luik-Lepikson on ajakirjanikega võrreldes aktsiaseltsis ikkagi väikeosanikud...
Ja oligi vana rebane Toomas järjekordsed omanikud üle mänginud ja „leht tegi ennast ise“, investorid Hans ja Robert aga naersid toimetuse akna all tänaval omaenda lihtsameelsuse üle.
Eesti ajakirjanduse pöörduks aina pööritas, ja ühel piinlikul hetkel pidid Leito teadmata liitunud ajalehekirjastajad Luik, Lepikson, Margus Mets, Strandberg ja Andres Bergmann eluaegsele peatoimetajale teatama, et tal ei ole enam ajalehte, mida peatoimetada. Eesti Sõnumid ühendati Eesti Päevalehega.
Kui palju lehti siis õigupoolest Tallinna turule pidanuks mahtuma?
Mahtus üks leht veel. Sitke Toomas Leito – ja seda vitaalsust tuleb tõesti kiita! – leidis uued investorid Rein Kaarepere, Oliver Kruuda, Mait Metsamaa ja teiste kujul. Ja uus leht, Sõnumileht, oligi naksti turul. Aasta oli siis 1995. Kuid Leitost ei saanud enam peatoimetajat, vaid kirjastaja ning mänedžer – milleks tema anne oligi loodud.
Jätame ajakirjanduse pöördukse nüüd sinna pöörlema.
Toomas suutis veel asutada raamatukirjastuse Tänapäev ja eduka reklaamimonitoorimisfirma. Ning anda nii-öelda viimse hingetõmbeni välja Eesti vanimat elusolevat eralehte nimega Nelli Teataja.
Viimaseks. Kolleegil kirjastaja Leitol oli hea nina inimeste peale. Tema asetäitjana töötas pöördelistel kaheksakümnendatel Siim Kallas. Samast pesast kasvas välja Äripäeva kirjastaja Igor Rõtov, samuti Postimehe maakonnalehtede juht Margus Mets. Ning Toomas Leitol koos Mai Kaareperega jätkus julgust Sõnumilehe peatoimetajaks valida verinoor spordiajakirjanik Urmo Soonvald.
