Mis meid siin maailma rikkaimas riigis siis viirusele nii kergeks saagiks tegi? Väga killustatud juhtimisega kasumi-printsiibil põhinev meditsiinisüsteem, ameeriklaste „meri põlvini“ ellusuhtumine (mida meie president väga ehedalt esindab) ning tema 2020 valimiskampaania, mille põhiargument oli majanduskasv, mida iga hinna eest pidi vähemalt aktsiaturgude tõusvates numbrites näha olema... põhjuseid on tegelikult tuhandeid ja USA ühiskonna kitsaskohtade juured ulatuvad aastakümnete ja isegi aastasadade taha.

Kui kedagi huvitab, kuidas adekvaatselt kriisiolukorras riigilaeva tüürida, soovitan vaadata New Yorgi kuberneri Andrew Cuomo pressikonverentside ülekandeid näiteks Youtube’is või NBCs. Ta on pikki aastaid osariiki juhtinud, jäädes avalikkuse silma alt enamasti välja. Ega minagi temast palju hoolinud. Aga nüüd, koroonakriisis, on ta tõusnud rahvakangelaseks, esindades praktilise mõistuse, inimliku kaastunde ja kuiva huumori haruldast kombinatsiooni. Muidugi, New Yorgi huumor on krõbe ja ei kaota kunagi iroonilisust – kohalik ajakirjanik David Freedlander kirjutas netiväljaandes Politico „Loodan, et see olukord normaliseerub varsti, siin ma saan uuesti Andrew Cuomot vihkama hakata“. Twitteris on aga juba liikvele läinud kampaania #cuo­moforpresident. Trump on pahane, et Cuomo pressikad ta enda omadest tihti rohkem vaatajaid koguvad.

Rääkides vihast – rikkad new­yorklased on ausalt välja teeninud naaberosariikide maapiirkondade hukkamõistu, põgenedes oma suvemajadesse nagu rotid uppuvalt laevalt. Tihti reisis nendega küüdis ka koroonaviirus. Olukord on naljast kaugel – paljudes USA maapiirkondades pole ühtegi haiglat, intensiivravi tuleb otsima sõita üle saja kilomeetri. Tõeline tipptase tuli aga muusikamagnaadilt David Geffenilt, kes postitas Instagrami pildi oma 590 miljonit maksnud superjahist, lisades: „Isolatsioonis siin Grenadiinidel, väldin seda viirust. Päikeseloojang täna õhtul... loodan, et te kõik hoiate end samuti turvaliselt.“ Sotsiaalmeedia ei hellitanud Geffenit: teravate kommentaaride laviini alla mattudes kustutas ta oma Instagrami-konto sootuks ära. Mu lemmikajakirjanik John Oliver ütles selle peale: „Kui see kriis on klassisõja algus, siis Geffen tulistas esimese paugu.“

Võrreldes Itaalia või Hispaaniaga New Yorgis tänaval liikumise keeldu pole: linnapea Bill de Blasio seisukoht on, et ta ei taha ässitada politseid jõuga koju ajama, kuna see võiks tekitada reaalseid konflikte, eriti nn rassirahutusi. Maskidekandmise sõnum on jõudnud aina enamateni ning tänavapildis kannab neid juba 60–70% inimesi. Ka tänavanurgal asuva mehhiklaste poe ees seistakse sabas korralikult kahemeetriste vahedega. Olen selle igahommikuse sabaga juba nii harjunud, et saan selle järgi isegi kella sättida – kell 9 avatakse pood, veidi enne seda tekib järjekord. Ei tea, kas hommikul tuuakse uus ports tualettpaberit? Mäletan, kuidas nõukaajal järjekorda nähes lihtsalt seisin igaks juhuks, tihti teadmata, mida haruldast seekord pakutakse, kas seepi või trussikuid...

Aga kevad tuleb mühinal, kuigi lisaks varblaste reipale säutsumisele on taustamuusikaks sel aastal järjest tihedamalt kostvad kiirabisireenid ja iga õhtu kell 19.00 aknaklaase raputav aplaus – kohalikud tänavad juubeldades tervishoiutöötajaid ja elavad oma mahasurutud emotsioone heli kujul välja. Olen ka ise mõned korrad selle häältelainega ühinenud, on tõesti hea tunne natuke karjuda.