Tallinlased saabuvad põllumajandust päästma
Ju me peame riigina ja ühiskonnana olema ikka võimelised korraga kõndima ja nätsu närima.
Sõnavõtt riigikogus
„Tere, kallid töölised. Mul on hea meel näha nii paljusid inimesi, kelle hingeasjaks on Eesti põllumajanduse päästmine. Nii, kes meil siis on siin?“ küsis ta kohalikult konstaablilt Nuia-Villult, kes inimesi saatis.
„Oh, siin on mõned vabakutselised, kelle mupo Tallinnas kultuurkapitali ukse tagant kinni püüdis. Siis on üks sihitult Kalamajas ringi uidanud töötu barista. Ja on mõned Linnateatri näitlejad, kelle Kõlvarti-Miša saatis maale tootvale tööle,“ rääkis Nuia-Villu.
„Linnateatri näitlejad?“ imestas Sea-Mati. „Kahju, et NO-teatri näitlejaid polnud. Neile on põrandal sita sees aelemine tuttav tegevus.“
Sea-Mati viis uued töölised kohe lauta. „Näete, siin elavad sead! Selles nurgas aga elavad seatalitajad Karva-Arno, Sae-Ivo ja Haamri-Aivar. Tavaliselt elavad siin nurgas sead, aga ma pole seakatkust veel päriselt toibunud, see nurk oli veel tühi ja ma panin siis mehed sinna elama. Pole viga, eks heinad on all ja sead annavad palju sooja. Mis te nüüd vaatate mind sellise pilguga, ega ma teid siia elama ei pane. Hakkate veel laudas leelotama, ehmatate mul sead ära. Ei, näete, seal küüni peal on natuke ruumi, teie lähete sinna!“ ütles Sea-Mati.
Nukralt pakkisid maale tööle saadetud tallinlased küünipealses oma asju lahti. Mõnel oli kaasas luulekogu, mõnel lõhnaküünlad, barista tõmbas kotist välja Jura kohvimasina. „Igaks juhuks võtsin, muidu tunnen end üksikuna,“ selgitas barista.
Kuna elektrit kohvimasina töölepanemiseks polnud, närisid inimesed niisama kohviubasid, jõid vett peale, nuusutasid lõhnaküünalt, sest selle süütamiseks vajalikud tikud olid maha jäänud ja unistasid vanadest headest aegadest, kui veel Reformierakond võimul oli.
