Aeg oli 2008, koht Rada7 ja album Chalice’i neljas, „Superv6imed“. See polnud isegi arvustus – vaid paar nappi märkust. Rada7 nüüd maas, kätte neid enam ei saa. Aga mäletan, et kuuldu tundus heitlik, mingeis asjus samm tagasi, mingeis liialt enesega rahulolev. Mõtlesin, et kriitika aitab edasi.

Artist kirjutas privas ja elas end välja. Ehk oli mind ka kindlamaks liitlaseks pidanud – olin muuseas vist esimese tema ja Tõnis Mägi ühislaivi korraldaja. Need on need rööprähkluse ja kultuurijokkerluse ohud vaba kriitiku jaoks. Meilivestlus ei viinud kuhugi. Jäigi mõru vimm aastateks – ka mulle kuulajana.