Uudised Euroopast, kus vaikselt avatakse ühiskondi ja jälgitakse andmestikku, mõjuvad nagu ulmefilm. L.A. on pääsenud kergemalt kui USA idarannik, haiglate koormus väheneb stabiilselt. Samal ajal tundub, et föderaalvalitsuse ebakompetentsus on demoraliseerinud kogu linna. Jääb mulje, et mu tuttavad kujutavad ette vaid kaht stsenaariumi: vaktsiini valmimiseni kestvat karantiini või täielikku käegalöömist ja katastroofiga leppimist. Midagi vahepealset pole võimalik.

Inimesed postitavad vihaga Twitterisse pilte, kuidas randades tehakse trenni ja käiakse surfamas. On ebaselge, kuidas surfarid peaksid täpselt koroonat levitama või mida üksteisest selgelt mitte kahe, vaid vähemalt kümne meetri kaugusel trenni tegevad inimesed valesti teevad. Arutelud sügissemestril ülikoolide taasavamisest sumbuvad hüüatustesse „aga tervis!“ või „aga majandus!“. Plaanid ise tunduvad pigem mõistlikud – kaalutakse hübriidõpet, kus riskirühmadesse kuuluvad tudengid-õppejõud saaksid koju jääda, kogu ülikoolipere regulaarset testimist, koolivaheaegade ära jätmist, õuesõpet jms.

Los Angeles Timesi esikaanel on kaks uudist epidemioloogilistest näitajatest ja viis uudist koroonaviiruse politiseerimisest. „Nagu Balkani sõdade ajal,“ nendib mu serblasest sõber. „Inimesed surevad, aga uudiste jaoks on see oluline vaid siis, kui see mõnele poliitikule punktivõidu annab.““

Aro Velmet, Los Angeles