Kuidas Olev ise Ainiga tuttavaks oli saanud, seda ma ei mäleta. Olev sündis Tartus, sealsamas tuli paarkümmend aastat varem ilmale Ain. Toonased eesti filoloogia tudengid, nende seas Juhan Peegli kantseldatud ajakirjanikuameti õppijad, olid eesti kirjanduselus toimuvaga märksa paremini kursis kui minusugune „metsast“ tulnu ‒ Pärnust pärit, pärast kolmeaastast sundkroonuteenistust inglise keele eriala õppima asunud „võõrfiloloog“.

Olev Remsu mõte mind Ain Kaalepiga tuttavaks teha võis tulla sellest, et 1970. aasta jaanuaris ilmus ülevabariiklikus ajalehes Edasi mu esimene tõlge hispaania keelest – hilisromantiline novell, mis pühapäevanumbris võttis enda alla terve suure lehekülje. Seda pandi tähele, sest hispaania keelest otsetõlkijaid oli tollal Eestis vaid üksikuid. Peamine luuletõlkija oligi Ain Kaalep. Hispaania keelega hakkasin tegelema põhiliselt omal käel alates teisest tudengiaastast. Leidsin varakult Hispaanias kirjasõbra, kirju meisterdades ja peagi ka mõnd luuletust tõlkida üritades õppisin keelt. Tugevaim tiivustus tuli inglise filoloogidele inglise kirjanduse ajalugu õpetanud Arthur-Robert Hone’ilt. See Tartus pärast sõda elanud ainus välismaalane jättis Eesti vaimuellu õilsa jälje. Hone oli pesueht inglane, Cambridge’i-haridusega romaani filoloog. Kandes küll südames Hispaania-armastust, oli üks teine armastus ta imekombel, meie õnneks, toonud just Eestisse.

Ain Kaalepil oli seljataga valusaid kogemusi, mis mõjutasid tema vaimseid hoiakuid, laskmata hingeliselt kunagi omaks võtta süsteemi, mille võõrvõim Eestile vägivaldselt peale sundis.

Hone ja Ain Kaalep olid seks ajaks ammu head tuttavad. Hispaania-sädegi oli Ainil saadud Hone’i „fakultatiivsetest“ (s.o väljaspool ametlikku õppekava vabatahtlikele antud) keeletundidest. Ülikooli vanas kohvikus hispaania keeles lavastatud Ramón de la Cruzi lühinäidendis pidasid nad koguni maha omavahelise sõbraliku mõõgaduelli…

Nõukogudeaja alguses ülikoolist välja heidetud ja tunduvalt hiljem õpinguid jätkanud Ain Kaalep oli oma toonaste kursusekaaslaste seas vanimaid. Tal oli seljataga valusaid kogemusi, mis mõjutasid tema vaimseid hoiakuid, laskmata hingeliselt kunagi omaks võtta süsteemi, mille võõrvõim Eestile vägivaldselt peale sundis. Ta oli jõudnud kaasa teha Eesti soomepoiste meeleheitliku katse sõja lõpu eel põhjanaabrite väkke pääseda. Tagasi Eestis, pani KGB ta vangi. Tema elavas vaimus ja eluteeski leidub sarnasust Cervantesega, kel imekombel õnnestus pääseda vangistusest ja hukkamisest Alžiiris, kaua enne, kui ta hakkas kirjutama „Don Quijotet“.

„Sõber, kui ehitad maja…“, nagu ka hiljem „Klaasmaastike“ „Romansid don Quijtest“ kirjutas Ain Kaalep meie kodumaisele luuletavale õige harjumatus hispaania romansi rütmis. Kuigi tõuge on kirjanduslik ja tulnud kaugelt, peegeldub neis Ain Kaalepi olemus. See on päikese-igatsus – üleskutse koguda hinge- ja vaimuvalgust, milleta ükskõik kui priskeks nuumatud keha paratamatultki mandub. See on ka Cervantese „Don Quijote“ peasõnum.

Helgeimad mälestused ongi mul tutvumisele järgnenud arvukatest külaskäikudest Aini valguseküllasesse koju Elvas. Ta lahke ­abikaasa Asti ja tütred tõid meile kohvi ja suupisteks kiluvõileibu. Meie aga vestlesime, tulvil kõiksuguseid plaane ja kavatsusi, mida kõik saaksime teha ja peaksime tegema, et siinsesse vaimuellu Hispaania ja ­Ladina-Ameerika kirjandusest ja kultuurist värskendust tuua. Alati tuli Ain mind järve äärde bussipeatusse saatma. Lahkusin Elvast täis õnnetunnet, hingeerutuses, kasvanud usuga, et olime tõesti õigel soonel avastamas uut maailma. Järgnes meie koostöö ajakirjas Noorus, kus avaldasime rea kimpe ladinaameerika kirjanduse tõlgetest, nagu ka Loomingu Raamatukogus.
SÕBRAGA METSATEEL: (vasakult) Ain Kaalep ja Jüri Talvet 1977. aasta suvel Võrumaal, teel Kaalepi Sora talust bussi­peatusse.

Muidugi ei olnud ma ainus, kes Ainilt innustust sai. Tema olemuses oli mentorina toetada kõiki neid, kelles aimas vaimusädet. Juba kümmekond aastat varem oli temast saanud Eesti luuleuuenduse peamõjutajaid. Temaga vaidlustestki sündis vajalikke tõukeid enesevaatluseks, umbsõlmedest edasimõtlemiseks. Avalikel üritustel oli Ain agar ja äge sõnavõtja, tuli tihtipeale välja mingi ootamatu seose või nägemusega, mis publikut loidusest üles raputas. Kui Ain hiljem oma perega tõmbus suveks veel kaugemale loodusse ja maale, Sora tallu Võrumaal, siis käänulist kruusatolmust bussiteed mööda jõudsid jüngrid talle sinnagi järele. Korra käisin Ainil seal külas koos Mati Sirkliga (kokkusattumusena ööbis seal parajasti Andres Ehin), siis Rein Veidemanniga. Ainil endal oli neist külastustest samuti hea meel. Mäletan, kord poetas ta muiates: pikemalt maal elades pole ime, kui talupoeglik juhmus peale tuleb...

Päris esimestest kohtumistest Ainiga jääb mulle eredaimalt meelde too, kui olin – ikka veel tudengina – pedagoogilisel praktikal sealsamas Verevi järve ääres pioneerilaagris. Kuigi olime alles vastselt tuttavad, julgustas Aini lihtne ja sõbralik olek teda laagrisse külla kutsuma. Ainus vaba aeg plaaniväliseks ürituseks oli varajane hommik. Parajasti oli Aini pool külas klassikaline filoloog, ülikooli õppejõud ja Erasmuse „Narruse kiituse“ tõlkija Ülo Torpats. Näha oli, et öö läbi olid nad koos tööd teha pingutanud „Rooma kirjanduse antoloogiasse“ tõlkeid tehes. Ain aga nõustus sellegipoolest tulema. Hetk hiljem leidiski ta end laagrilaste keskelt. Üks herilane hakkas tema pea ümber tiirutama. Sestsamast eksitajast oskas Ain aga välja kerida mõnusa huumoriga algatuse oma jutule. Laste näod läksid naerukile. Mis jutt see herilasest oli, ma ei mäleta, küll aga soovitaksin igal tänasel täiskasvanud eestlasel lugeda ja oma lastelegi ette lugeda Ain Kaalepi südamlikku proosapala „Niobe ja lepatriinu“ (Loomingu Raamatukogu vihikust „Jumalatosin“, 2008) ‒ isast, ta väiksest tütrest, tolle hingevalust ja sellest, kuidas lepatriinu tüdruku valu ära viis. Sellest, et see ongi katarsis.

Ainis olid koos kauge ja lähedane ‒ Don Quijote, Sancho Panza, Dulcinea ja Tihemetsa Tiina. Paljudele kestva mulje jätnud antiikmeetrumis luuletuse „Prooimion“ läbiv mõte on, et mingi realism ja fataalsus ei saa väärata ootust ja igatsust inimhinges. Oma nõtkete tõlgetega tõestas Ain, et hispaania rahvaluule rütm ja assonantsriim pole eesti keelele sugugi nii võõrad, vaid võivad lausa nauditavalt kõlada. Valter Ojakääru kodune-rahvalik naljalaul Tihemetsa Tiinast sai Eesti Raadio meeskvarteti esituses kiiresti üle Eesti tuntuks. Tihemetsa Tiina on loonud oma luulekujutlusest seesama Ain Kaalep, kõrgkultuurilise ja filosoofilise maailmaluule (Lope de Vega, Johann Wolfgang von Goethe, Federico García Lorca, César Vallejo, Fernando Pessoa ja ei tea kui paljude teiste suurte ja väikeste rahvaste esipoeetide, rahvuslike suurkujude loome) sõna- ja hingetundlik taaslooja meie emakeeles.

Oma maja Verevi järve või mõne muu järve või mere kaldale ei jaksanud Ain Kaalep ehitada, ent vaimne maja, mida ta Eestile ehitas päikesekiirtest, eluarmastusest ja sünnimaa õhust, sai valmis. Tuleviku-Eesti tänab teda.