Loodus on siiski igal pool. Hämmastav, kuidas ta end võilillenutina läbi asfaldi pressib, igast mahatrimmerdatud võsast kümme uut asemele sirutab. Eriti võimsalt avaldub loodus, kui ta inimese poolt mahajäetu tagasi võtab. Ka Eesti pealtnäha põlised loodusmaastikud peidavad endas pea igal pool varasemaid inimtegevuse jälgi. Üsna hiljutised majad, tehased, teed, põllud – kõikjal triumfeerib „metsik“ loodus.

Kui esimesed ökoloogia pioneerid hakkasid rääkima looduskaitsest ja ökoloogiast, jäeti vääritu inimene loodusest kõrvale ja nii on see kestnud kuni tänase päevani. Metsik loodus, kui inimese poolt rikutu vastand, ideaalmaastik ilma inimeseta, Eedeni aed enne inimest. Ökoloogia on ehitatud süütundega koormatud arusaamale, et me oleme rikkunud looduse tasakaalu, nüüd on kõik valesti ja see on meie süü.