Siiri Sisask: Mida lähemale „nõelasilmale“, seda hõredamaks muutub kedrus.
Kui muusiku 2016. aastal ilmunud kogumik „Kuristi kohal“ oli vaid Uku Masingu luulele loodud, siis „Enese veerel“ sisaldab suures osas Sisaski enda, aga ka sõprade Ilmar Vananurme, Helvi Jürissoni ja Tarmo Omleri luulet. Albumil musitseerivad lisaks Siiri Sisaskile Kristjan Kallas (löökpillid), Marek Talts (kitarr) ja Martin-Eero Kõressaar (bass).
Eneseveereline loits
Minu terane naaber, kes elas üksi oma metsatalus ja kelle nimi oli Huko Reitav ja kes nüüdseks on juba Liivapeatusesse lahkunud, tavatses jumala ja kuradi asemel alati lausuda üht: „Oh sundus küll!“ See on kõikehaaravaim eneseveereline loits, mida ma eales kuulnud olen.
Eneseveereline kulg
... on kulg, mida kulgetakse omaenese sisemist „hõbeniiti“ pidi. Mida lähemale „nõelasilmale“, seda hõredamaks muutub kedrus. Vahetult enne nõelasilma läbimist pole seda enam tajuda, temast on saanud tuul.
Eneseveereline sähvatus
Kui olin kolmeteistkümneaastane ning hea õnne tahtsi sattusin lugema filmile „Arabella, mereröövli tütar“ Arabella osatäitja häält, siis tabas mind ükskord tõeline sähvatus. Olin ja olen siiani sellest vaimustuses ja sellest on saanud üks mu elu läbivaimaid motosid: „Ainult, ainult, ainult sulle: ei ole eid ega jaad, musta ega valget, kõik on vaid üks suur miraaž!“
Eneseveereline muusika
Käib nägemusi pidi. Oled tuul korstnas, mille ühes otsas tuli, teises otsas tõmbus.
Eneseveereline jah
ON jääb ka siis, kui enam midagi pole. Sest siis ON pole ja kusagil seal asub vaimuallikas.
