Molchat Doma on Eestis esinenud mitu korda: Tallinn Music Weekil, Sveta Baaris ning Station Narval. Valgevene postroki, new-wave’i ja süntpopi bänd on Kino küll ellu äratanud, aga ainult otsa kätte leidmiseks, mitte kopeerimiseks. The Cure, Joy Division ja Depeche Mode kumavad siit samuti läbi, aga kas nende žanrite puhul saakski teisiti?
Praegu on muidugi kõige kohta lahe öelda „düstoopiline“. Ent muudmoodi ei saakski iseloomustada neid süngeid, igatsevaid ja hinge pugevaid meloodiaid, mida Minskist pärit trio levitab. Kolmas album „Monument“ jääb bändi stiilile truuks, aga ei muutu kordagi tüütuks, klišeedesse uppuvaks pimedas keldris tammumiseks. Lood on omanäolised, nii et isegi kui asja mõte on trippima hakata, pole see transs, vaid pigem ekstaas. Sõnad räägivad endiselt rõhumisest, hukatusest ja teistest tumedatest asjadest.
Veel klišeedest rääkides – muidugi sobib „Monument“ pimedasse koroonatalve, tekitades just sobival määral õõva ja nostalgiat. Umbes nagu nõukogudeaegsed filmid, mida on tore vaadata, aga ainult retrospektiivis. Kui Lääne fännide jaoks tundubki Molchat Doma mõnus postsoveti-retro, siis oleks selline kommunismi taagast laulev bänd nõukogude ajal kindlasti keelatud olnud.
