Maailm on teadagi hulluks läinud. Playstation või mõni muu mängukonsool on sellest maailma lollollusest korraks põgenemiseks parim vahend. Suurem osa meist ilmselt ei suuda kunagi päris maailma päästa. Konsooli peal võtad mõõga kätte, raiud pahad maha ja tunned end hästi. Ega aju aru ei saa, miks õnnelik oled: kas päästsid päris maailma või said 2k21 finaalivõidu. Õnnehormoon kehas vallandub ja voolab ikka ühtemoodi.

Teismeea muss

Viimase nelja aasta jooksul on peaaegu kõik mu teismeeas pliiatsiga edasi-tagasi keritud kassettidel olnud muusika jõudnud striiminguplatvormidele. Mõni toonane lemmik tundub naeruväärne, mõnest saad alles nüüd lõplikult aru. Nagu suvel tagasi vanaema juurde. Tore on olla taas korraks muretu väike Henry.

Uus muss

Olen tähele pannud, et kui ma kuulen mingit uut väga head lugu, siis esimene reaktsioon on „ma olen kuskil seda enne kuulnud!“. Kuigi see on võimatu. Ma ei tea, miks. Uus hea lugu või album vallandab mingi tohutu uue energiakose. Olgu teos ise kas või minoorne või suisa morbiidne. Ma arvan, et see tunne on võrreldav sellega, kui kapten James Cooki madrused esimest korda Tahitil maabusid.

Õnnelik naine

Pole vist midagi toredamat, kui su abikaasa, elukaaslane, partner vms on rõõmus ja õnnelik. „Happy wife, happy life!“ ei ole mingi tühi sõnakõlks. See on kooselu baas. Kaasajastatuna peaks see kõlama pigem siis „Happy spouse, happy house!“ Laskem inimestel rahus armastada!