Nädala Helme

Kui see on maailma lõpp, siis on küll väga halvasti.

Valitsuse pressikonverentsil

Kõik sai alguse Tallinna Mutuka lasteaiast, mille direktor Signe Jõulupuu oli hädas pidevalt rasestuvate töötajatega. „Vaevalt jõudsin uue töötaja tööle võtta, kui kohe jäi rasedaks. Üritasin rõhuda vanematele töötajatele, aga kui üks 45aastane vallaline naine rasedaks jäi, sai minu mõistus otsa,“ lausus Jõulupuu.

Lahenduseks, mille ta välja mõtles, oli rasedusgraafik. „See on ju geniaalselt lihtne. Uurin kõigilt töötajatelt välja perekonnaseisu ja edasised plaanid ja koostan nende põhjal graafiku, kes millal rasedaks jääda saab. Kes on kunagi personaligraafikut koostanud, saab rasedusgraafikuga kergelt hakkama, sest ega naised nüüd nii tihti ka rasedad pole,“ lausus Jõulupuu.

Mutuka lasteaiast levis innovatsioon kiiresti üle Tallinna asutustesse, kus on palju naissoost töötajaid. Personalijuhid ei jõudnud ära kiita rasedusgraafikuga saabuvat võimalust päriselt tööd ette planeerida. Sokivabriku Siresäär personalijuht Siret Säär kiitis, et lõpuks ometi on tekkinud võimalus ühitada töötajate pereelu vajadusega töö ka ära teha.

Siresääres on rasedusgraafik ette tehtud juba viie aasta peale. „See pakub võimaluse sättida graafikut nii, et ühe raseda töötaja lahkudes tuleb täpselt õigel ajal teine töötaja lapsepuhkuselt tagasi. See on tõesti imeline skeem, ma ei kujuta ettegi, kuidas enne rasedusgraafikuid firmad töö tehtud said,“ rääkis Säär.

On aga ka masinapurustajaid ludiite, kes ei taha muutuvate töösuhetega kaasa tulla ja ainult virisevad mittekonstruktiivselt. Näiteks sama sokivabriku õmbleja Urmi Urblane kaebas, et tema hakkaks oma mehega kohe lapsetegemisega pihta, aga rasedusgraafikus on tema aeg alles kolme aasta pärast. „Sellise uudise peale läks isegi seksiisu ära,“ kurtis Urblane.

Sama tehase õmblejal Astrid Nää­ripuul oli natuke teistsugune pro­bleem. „Mul juba on kaks last ja roh­kem isu pole, aga vaatan, et kahe aasta pärast on mulle graafikus veel üks rasedus ette nähtud,“ lausus Nääripuu. Ta ütles, et kui algul oli ta segaduses ja kaalus oma rasedusekohast loobumist, siis nüüd on tal kavas raseduskoht tehase rasedusgraafiku mustal turul maha müüa. Nimelt on tema sõnul rasedusgraafik hõre ja beebihimulisi naisi on rohkem kui kohti rasedusgraafikus.

Kuidas siis tagab personalijuht suure naispere allumise rasedusgraafikule, seda olukorras, kus rasedaks jääda on imelihtne ja riik on asunud rasedate poolele ja ei mõista sugugi tööandjate vajadust sujuva tööprotsessi järele?

„Kui mõni tuleb minu juurde ja teatab, et on jäänud graafikuväliselt rasedaks, siis ma vaatan teda väga kurja ja etteheitva pilguga, nii et tal hakkab häbi ja ta mõistab oma viga,“ vastas Siret Säär. Tema sõnul on kuuldus tema hukkamõistvast pilgust tsehhis laialt levinud ja õmblejad ei julge seetõttu naljalt rasedusgraafikust sõltumatult beebiootele jääda.