„Kuidas ma nii ruttu oma kunstjala alla sain ja aknast välja hüppasin, vaata sellest ma aru ei saa!“

Käed on Arvedil punased, aga külma ta ei tunne.

„Olin õhtul toas, kell hakkas kümme saama. Mõõtsin veresuhkrut, tegin süsti ära, vaatasin natuke telekat, võtsin riidest lahti, et lähen magama.

Äkki sireen! Siis jäi sireen vait. Uuesti sireen!

Kell oli kümme läbi, kui käis esimene praks. Nagu oleks kuskil toas kapp põrandale pikali kukkunud.