Ülemlaul Litoriinamere Trubaduuridelt, lühendatult „ÜLT“

Andrei Hvostov annab ühe võimaliku seletuse Renate Keerdi lavastusele „ÜLT“.

Alustan sellest, et ma olen Renate Keerdi asustatud teatrimaailma segmendis uustulnuk. Lavastus nimega „ÜLT“ on mulle esimene nähtud ja kogetud Keerdi lavastus üldse. Mistõttu on täitsa loomulik, et 2. veebruaril esietendusel Noorsooteatri saalist väljudes olin üpris nõutu.

Mida pidi see kõik tähendama?! Lihtsalt absurd absurdi pärast? Katse tõestada, et unenägusid on võimalik lavale tuua? Mäng mulle tundmatu noortekultuuri semiootiliste märkidega?

Arusaamatuks jäänuga talitab inimese aju ratsionaalselt – ta unustab selle. Ent Keerdiga nii ei läinud; nähtut unustada või tõrjuda oli võimatu, see oli end haakinud kusagile alateadvusse – mis oligi lavastaja eesmärk, ei vähimatki kahtlust – ning lihtsalt nõudis seletust. Käis peale. Käis pinda. Kippus juba und röövima.