Ehkki eriolukord kevadel kehtis üksnes kaks kuud, pole normaalne elu taastunud. Ei taastunud see suvel, kus kõik oli peaaegu endine, kuid kehtis veel mitu piirangut, rääkimata siis praegusest, kus olukord paistab kogu pandeemia aja kõige hullem. Kuid eks enne koitu ongi kõige pimedam.
Mõistagi on meie esimene ülesanne jõuda uue suveni veel viimase suure pingutuse pealt: lükata edasi kõikvõimalikud siseruumides kohtumised (olgu tööalased või eraelulised), käia esimesel võimalusel vaktsineerimas ning motiveerida oma lähedasi, et nad teeksid sama.
Lõppjäreldus on aga endine: see kriis saab lõpuks läbi. Aasta, mille oleme veetnud tavalisest erinevalt, on andnud ka võimaluse järele mõelda, kuidas igapäevasesse rutiini naasta. Nii igaühele eraldi kui ka kollektiivselt, rahva ja riigina.