Marian Männi: Meie viiekuune tütar oli Moldova lastehaiglas koroonapatsient

„Viimasel ajal saabub siia just koroonahaigeid lapsi,“ ütles mulle medõde Olga Moldova pealinna Chișinău riiklikus lastehaiglas.

Surusin teda kuulates oma nutva viiekuuse Loora tugevamini vastu rinda. Haigla noorim koroonapatsient olevat kolmekuune, minu kõrvalpalatis oli ema umbes aastase lapsega. Ka Moldova terviseministri asetäitja Tatiana Zatîc kinnitas, et just lapseootel naiste ja väikeste laste nakatumine on kasvanud, viirus võtab tuure üles. Mitte et Moldovas oleks viirus vahepeal vaibunud. Maal, kus asub meie teine kodu ja kust on pärit mu abikaasa Dumitru, pole teine laine lõppenudki.

Viiruse võib püüda õhust kinni, palju pingutama ei pea. Ligi pooled parlamendi liikmetest on ametlikult viirushaiguse läbi põdenud, tegelikkuses ilmselt enamgi. Kuna mu abikaasa on samuti parlamendi liige, elasime viimasel ajal kõige hullema ootuses. Ja nüüd oligi see kõige hullem käes.

Minu vestluspartner Olga nägi välja nagu üks suur kilekinnas, iga liigutust raamimas sahin. Vaatasin, kuidas ta kaob teisele poole ust, korraks vilksatasid pisikesest ümmargusest aknast vaid prillide taha peidetud silmad.

Mina olengi koroonapatsient, mõtlesin. Mina ja minu viiekuune tütar Loora. Need katkutõbised, kelle eest mööda seinu nühkides eemaldutakse, kes võivad ohtu seada iga läheneja.