Erki, kuidas sa juhataksid inimesed selle teeraja peale, millele nad sinu teost „Anima Mea“ kuulates astuvad? Mis neid sellel muusikalisel teekonnal ees ootab?

Erki Pärnoja & Collegium Musicale "Anima Mea". 2021, Erik Lindström Music
Keskmeks on Anna Haava luuletus „Koit või ehakuma“, mis võtab suuresti kokku kogu teose sisu. Seal sees on ka minu ajatelg, hetk, kui mul tekkis isiklik eluline side teosega. Mulle oli esitatud Collegium Musicale poolt tellimus kooriteosele ning siis ma ühekorraga vastasin nii nende kutsele kui ka kirjutasin oma isikliku elu sinna sisse.

Teos algab mantraga, mis avab inimese hinge. „Anima mea“ tähendab ladina keeles „minu hing“. Ma tahtsingi kasutada väga vähe sõnu, aga just selliseid, mida kõik saaksid enda elukogemusest lähtuvalt tõlgendada. Mu soov oli, et inimene hakkaks mõtlema, mis asi hing on, kus see on, kuidas tema hingel läheb ja mis tema hingel on. „Anima Meal“ puudub narratiiv, mis algab algusest ja läheb lõpuni. Ehk on hoopis nii, et see teos algab lõpuga ja lõpeb ühe algusega ning nende vahele jäävad kõik need erinevad võimalused.

Kas kuulaja suudab selle ära tabada?

Ma usun, et suudab, sest minu eesmärk polnud luua midagi keerulist. Otse vastupidi, ma ei taha anda inimestele liiga palju materjali, kus nad peaks järge ajama - et kus me nüüd oleme ja mis nüüd juhtus. Inimene saab „Anima Mea’t“ tõlgendada isikliku kogemuse kaudu ja ma loodan, et inimesed tunnevad ennast seal ära. Usun, et igaüks on tuttav sellega, kuidas me liigume ühest lõpust uue alguse poole. Me kõik oleme seda kogenud.

Oled öelnud, et koroonaviiruse esimene laine muutis oluliselt teose fookust. Mida see tähendab?

Hakkasin kirjutama suure hoo ja entusiasmiga juba 2019. aasta kevadel. 2020. aasta märtsi lõpus, kui olin „Anima Mea’st“ saanud valmis enda jaoks parima versiooni, oli juba kindel, et aprillis plaanitud esiettekannet ei toimu. Edasilükatud esmaesitluseni oli veel peaaegu pool aastat aega ja mõistsin, et kindlasti tekib mul paratamatult soov teost täiendada ja lihvida, hullemal juhul ümbergi kirjutada. Ning selle aja jooksul muutus elu väga palju, ma ei pea silmas mitte ülemaailmselt, vaid just isiklikku sidet selle teosega.

Kui leidsin esimesed read Anna Haava luuletusest, siis hakkasid need nagu päriselt helisema. Ma ei pidanud neid oma meloodiatega sobitama, vaid nad ise kandsid endas viise ja justkui laulsid end ette. Teose kese oli leitud. Pärast 2020. aasta kevadise esiettekande edasilükkamist kirjutasin mõned osad ümber, vahetasin mõned ka uute vastu välja ning teos hakkas liikuma järjest rohkem pimedusest valguse poole, tumedatest toonidest helgemaks, ühest lõppemise kogemusest järjest rohkem alguse poole. Tunne, millest kirjutamine oli alguses kantud, muutus täielikult. Aga lootus ja usk on seal veel tugevamini sees.
SÜDAÖINE: Dirigent Endrik Üksvärav ja Erki Pärnoja.

Mulle jättis väga sügava mulje teine osa „Isa, õnnista“. Eestlased isegi ei julge tavaliselt taoliseid sõnu eesti keeles laulda, poevad ladina keele keele taha peitu. Sina oled aga väga julge ja siiras.

Seos ladina keelega käis mul ka alguses peast läbi, siis kui ma alles harjusin mõttega, et ma hakkan koorile kirjutama. Kui teed esimest korda sellise teose, siis küllap on see loomulik mõte. Aga ma ei tahtnud liikuda mingile alale, mida ma tegelikult ei tunne. Ja nii ma alguses otsisin ise neid tekste. Ühel päeval sain õpetaja Jaan Tammsalult loa käia Jaani kirikus istumas. Et kohaneda selle ruumi ja mastaabiga ning ette kujutada, kuidas muusikud hakkavad seal asetsema või kuidas kõik kõlab. Tammsalu küsis vahepeal, et kuidas teosega läheb. Rääkisin talle oma mõttest, et ma soovin sellist teksti, mis räägiks küll usust, aga sellisest usust, mis on kõigile mõistetav ja ühtmoodi arusaadav ilma igasuguse õpetuseta. Talle tuli esimese mõttena pähe raamat „Keldi palved“ (tõlkinud Valda Raud). Need tekstid kõnetasid mind, ma tundsin, et mul on nagu luba neid kasutada, lisaks mõistsin neid tõesti sügavuti ka ise.

Harva kuuleb „Anima Mea’s“ mõnda sinu tuttavlikku kitarriakordi.

Ma loodan, et ka kõik minu järgmised teosed tulevad sellised, mida kuulaja ei ole osanud minult oodata. Väga loodan, et tuleb asju, mis sarnaselt sellele teosele viivad mind mingitele uutele avastamata aladele, sunnivad õppima ja edasi minema. Minu jaoks on väga oluline orgaanilisus - et teos ei ole konstrueeritud, vaid et ma olen mõelnud, vestelnud inimestega ja lõpuks peavad kõik osad tulema just niimoodi ning ma annan neile lihtsalt sündimiseks aega. Teine asi on tasakaal, mida ma alati otsin - mäng melanhoolia ja helguse piirimail. See on minu arvates omane kogu minu senisele loomingule.