Peenike pihus? Miks müüvad superstaarid koroona ajal oma laulu­kataloogid ja õigused maha?

Paljud maailmakuulsad muusikud on viimase aasta jooksul müünud sadade miljonite dollarite eest maha oma laulude katalooge ja õigusi. Miks nad seda teevad, kirjutab Priit Hõbemägi.

Kuulsa duo Simon and Garfunkel laulja Paul Simon, kes pärast ansambli lagunemist jätkas aastakümnete pikkust üliedukat artistikarjääri, on viimane suurtest nimedest, kes müüs maha oma laulude kataloogi. Seni avaldamata, kuid kindla peale hiigelsumma eest Sony Music Groupile. Tema kataloogis on laulud nagu „Bridge Over Troubled Water“, „The Sound Of Silence“ ja „Graceland“, aga samuti „The Boxer“ ja „Mrs Robinson“. ­Simonil on 16 Grammy auhinda.

Paul Simoni laulude populaarsuse ja nende rahalise väärtusega võivad võistelda üksnes biitlid ja Bob Dylan. Sony Music esindabki selliste artistide katalooge nagu The ­Beatles, Leonard Cohen, ­Carole King, ­Michael Jackson, Queen ja Stevie Wonder. Ning Bob Dylangi müüs möödunud aastal Universal Music Groupile oma laulude kogu kataloogi, saades selle eest rekordilised 400 miljonit dollarit.

Lisaks neile on veel suur hulk maailmakuulsaid artiste, kes on oma laulude ja plaatide kataloogid ning õigused rahaks teinud. Paistab, et see käib terve mõistuse vastu – kontserte ei ole, esineda ei saa ning ainuke varandus on nende vanade plaatide ja laulude õigused. Miks neist loobuda?