Kurnatud õde-anestesist-brigaadijuht: Me ei saa streikida ega töölt lahkuda. Ja kes pärast meid veel üldse jääks?

Pandeemia on selgelt näidanud, et meditsiinisüsteemi ohustab üha süvenev inimestepuudus, kuna koormused aina kasvavad ning endiselt valitseb segadus ja infopuudus. Sellisel foonil pole kellelgi ka mitte mingit lootust, et olukord võiks kunagi paraneda. Arvamusloo autor on töötav meedik ja toimetusele teada, kuid ta eelistab jääda anonüümseks.

Tervishoius on olnud personali­probleeme nii kaua, kui mina üldse mäletan. Viimased kollektiivlepingute läbirääkimised on lõpetanud riiklik lepitaja ning reaalset suhtlust või mingit vastastikust mõistmist riigi ja meedikute vahel ei ole tekkinud. Süsteemis on puudu inimesi, raha ja selle arukat jaotamist.

Covid pole iseenesest mingeid uusi valukohti esile toonud. Aga pole ka vaja, sest praegustest täiesti piisab. Kui me oleksime astunud pandeemiale vastu normkoormusel töötavate meedikutega, kellel on head töötingimused ja turvatunne tuleviku suhtes, siis ei oleks praegu midagi hullu. Raske oleks ikka, inimesed põleksid läbi ja küllap keegi ka lahkuks. Aga mitte sellises mahus.

Sisenesime pandeemiasse juba olukorras, kus mitu aastat on olnud karm reaalsus (ja tundub, et ka riigipoolne eeldus), et keskmine meedik töötab kahes haiglas, kiirabis ja teeb haltuura korras veel meditsiiniturvamisi, transporte ja koduõendust lisaks.