Anto Raukas (17. II 1935 – 19. IV 2021) in memoriam
Mis raamatu lugemise teeksid kohustuslikuks igale eestlasele?
Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“, mis ei kasvata meis üksnes patriotismitunnet, vaid sunnib ka juurdlema selle üle, kuidas õiget teed ära tunda. See polegi nii lihtne ja Kivikase raamatu peategelane Ahas oleks kergesti võinud olla ka valel poolel. Võtkem näiteks vennaksed Palvadred. Anton Palvadre oli Eesti Vabariigi õiguskantsler, töö- ja hoolekandeminister ning Riigikohtu abiesimees. Tema noorem vend Jakob oli aga Tallinna eesti kommunistliku pataljoni komandör ning osales brigaadi- ja diviisikomandörina Vene kodusõjas. Vendade läbisaamine oli lapsepõlves väga hea ja eri leeridesse viis neid suuresti juhus. Suuresti juhus oli ka see, kes perekonnaliikmetest sõdis Eesti Laskurkorpuses, kes Eesti Leegionis. Kivikase raamatut analüüsides muutume ehk pisut leplikumaks ja püüame eraldusjoonte asemel leida ühiseid edasiviivaid väärtusi.
Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?
Oskar Lutsu „Kevade“. Küllap pedagoogidel on õpilastele raske seletada, miks Joosep Toots on meile sümpaatsem kui äärmiselt korralik Arno Tali. Ja pole selge, kas Luts isegi oskas aru saada, miks tema sümpaatia iga raamatuga üha enam ja enam kaldus Tootsi kasuks. Eks ka Villu Reiljanis ole palju „tootsilikkust“ ja seetõttu ei kipugi rahvas teda nii ühemõtteliselt hukka mõistma kui uurimisorganid.
Parim enne-und raamat, mille võib kas või kaissu võtta?
Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“. Selle võib avada suvalisest kohast, et saada hea tuju ka pärast rasket päevatööd või asetleidnud pahandust. See raamat peaks olema kohustuslikuks lektüüriks kõigile Riigikogu liikmetele ja ministritele, siis nad oleksid vähem õelad ja neid ei heidutaks riigi alanud majanduslik allakäik. Švejk ju leidis väljapääsu ka lootusetutest olukordadest ja miks mitte nõuda sama ka meie juhtidelt?
Esimest korda ilmunud Areenis 2007. aasta 15. novembril.
