Nädala Kallas

Verekoerad!
Need on teenistuskoerad.
Riigikogus 21. aprillil.

„Ei! Presidendivalimised on tõsine asi, pole enam see koht, kus niisama nalja teha igasuguste Toomede ja Genkadega. Palun pakkuda vaid tõsiseid kandidaate,“ ütles Jüri Ratas. Keskerakondlased põrnitsesid oma nina ette. „Äkki sa ise ikka kandideerid?“ pakkus Yana Toom. Ratas raputas pead.

„Kui mina presidendiks ära lähen, kes teile siis alles jääb? Keda panete riigikogu esimeheks ja parteijuhiks? Yana istub Brüsselis ega liigu kuhugi, Kõlvart istub Tallinnas ega liigu sealt kuhugi, mina pean üksi rabama. Ei! Keskerakonna juhtimine on minu rist ja viletsus, mis mulle varasemas elus sooritatud pattude eest on karistuseks määratud. Ma pean lõpuni kannatama, mitte presidendiks põgenema,“ ütles Ratas.

Mailis Reps tõstis käe. „Mina võin presidendiks hakata!“ ütles Reps. Ratas vaatas teda üllatunult. „Sind pannakse varsti vangi, Mailis! Palun pakkuda vaid selliseid kandidaate, keda järgmise viie aasta jooksul vangi ei panda.“

„Äkki siis Marina Kaljurand? Ta on naine ja venelane, sellega on ta juba peaaegu keskerakondlane,“ pakkus Jaak Aab.

„Kahjuks on Kaljurand olnud nii reformierakondlane kui sots, aga mitte keskerakondlane. Sotsid pole isegi valitsuses mitte. Miks me neile midagi andma peaks?“ küsis Ratas.

„Reformierakonnas on päris mitu kobedat presidendikandidaati. Nüüd oleme nendega valitsuses ka,“ unistas Mihhail Korb kõva häälega.

„Meie oleme Keskerakond! Me oleme Eesti suurim erakond liikmete arvult! Me oleme valitsuses ja juhime paljusid omavalitsusi! Me suudame ise ka presidendikandidaadi leida, meil pole ühtegi reformierakondlast vaja,“ pahandas Ratas.

„Kelle siis nimetame?“ küsis Toom.

Ratas põrnitses enda käes olevat pastakat ja tõstis siis silmad parteikaaslaste poole. „Otsige edasi! Kui leiate, siis võib-olla partei annab teile andeks, et te kõik olete parajad tainapead.“ Erakondlased lahkusid, pead täis muremõtteid sellest, kus küll presidendikandidaat end varjab.