Siseminister: tundliku info avalikustamine ohustab inimeste turvatunnet ja riigi julgeolekut

Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter nimetas mind eelmisel nädalal oma artiklis esisalastajaks. Märgin siinkohal ära, et tundliku info avalikustamisega seotud murekohad pole seotud minu isikliku või poliitilise agendaga, vaid reaalselt praktikas esineva probleemiga, mida on vaja lahendada.

Üle-eelmisel nädalal saatsime justiitsminister Maris Laurile tagasiside avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta, kus tõime välja siseministeeriumipoolsed tähelepanekud. Muuhulgas tegime ettepaneku, et dokumentidel, mis sisaldavad tundlikku informatsiooni, ei tohiks lühendada avalikustamise tähtaega. Miks? – küsis ajakirjanik oma loos. Sest nende avalikuks tulek võib ohtu seada inimeste turvatunde ja riigi julgeoleku. Avan seda järgnevalt põhjalikumalt.

Probleemile on varasemalt viidanud siseministritena ka Hanno Pevkur ja Andres Anvelt. Muuseas, lahendame kohe ära artiklis väljatoodu, et Ekspressil ei ole olnud võimalik eelmiste siseministrite ametiajal aastatel 2016-2018 koostatud nelja dokumendiga tutvuda – saatsime temale need tänavu 29. aprillil.

Mind ei ärrita inimeste õigus infot saada nagu artikli pealkiri väidab, vaid murettekitav on hoopis see, kui info võib sattuda pahatahtlike inimeste kätesse, mis võib muutuda ohuks inimestele ja riigile. Ja selleks, et teha palju kurja, piisabki vaid ühest inimesest.

Me ei avalda tundlikke dokumente ebamugava info varjamiseks, vaid selleks, et me saaksime inimeste ja riigi turvatunnet võimalikult hästi tagada.

Kaitset ei vaja mitte dokument või mõni muu teabekandja, millel see teave asub, vaid teave ise. Praegu on asutusesiseseks kasutamiseks märgitud dokumentide juurdepääsupiirangu tähtaeg kuni viis aastat, mida võib pikendada viie aasta võrra maksimaalselt kümneks aastaks. Mõnes dokumendis sisalduv teave ei ole aga aktuaalsust kaotanud ka kümne, isegi 15 aasta möödudes. Dokumentides sisalduval teabel on märkimisväärne mõju näiteks avaliku korra kaitsele või uurimise läbiviimisele. Väga laiendatult saab öelda, et selle avaldamisega seataks ohtu inimeste turvalisus ja riigi julgeolekuhuvid.

Alati on risk, et taolise info avalikuks tulemisel võib see jõuda kellenigi, kes ei ole Eesti riigi suhtes heatahtlikult meelestatud. Kui mõni halbade kavatsustega inimene saab teada, kuidas käib õiguskaitseasutuste andmekogus andmete töötlemine, dokumentide paiknemine, struktuuriüksuste vaheline dokumentide liikumine, teistele asutustele andmete edastamine, samuti kuidas ja milliseid valve- ja häiresüsteeme näiteks politsei oma töös kasutab, võib ta seda infot kuritegelikul eesmärgil ära kasutada.

Toon veel mõne näite. Ka teave politsei tegevusest, kasutatud taktikast ja varustusest sündmuse lahendamisel vajab pikemat kaitset. Näiteks politsei raadioside kasutamise põhimõtted võivad olla relevantsed kauem kui kümme aastat. Samuti kriisideks valmisoleku juhised ja plaanid. Sellise teabe avalikuks tulemisel võimaldab halbade kavatsustega inimestel oluliselt paremini oma tegevusi planeerida.

Seega tähtaja pikendamine on vajalik selleks, et kaitsta teavet, mis võib taolistes dokumentides olla veel aktuaalne. Erinevates valdkondades me kaardistamegi riske ja vastumeetmeid. Riskid ja vastumeetmed ei pruugi kümne aasta jooksul muutuda, sest riskid on hästi kaardistatud ja vastumeetmed toimivad. Just see, et pahatahtlik inimene ei saaks tutvuda vastumeetmetega, tagabki nende toimimise.

Siseministeerium lähtub seega oma ettepanekus sellest, et inimeste ja riigi turvatunnet ei oleks võimalik ohtu panna. Me ei avalda tundlikke dokumente ebamugava info varjamiseks, vaid selleks, et me saaksime inimeste ja riigi turvatunnet võimalikult hästi tagada. Usun, et see ei tee minust esisalastajat kuivõrd Eesti riigi ja selle inimeste turvatunde eest seisjat.

Me usaldame inimesi, kuid samas palume ka kõigil teistel meid usaldada.