Eesti tugev külg on meie alaväärsuskompleks

Kui me ei tunne end piisavalt vajalikuna ülejäänud maailma jaoks, pole meie eksistents kindel. Seepärast kõnetavadki meid loosungid nagu kümme miljonit e-residenti ja Eesti kui tehnoloogiline arenduskeskus Lääne demokraatiate kaitsel.

Istusime septembrikuus koos Johannesega ühes valitsushoones Tallinna kesklinnas ja arutlesime endast märksa targemate inimestega, miks vajab internet demokraatia kaitsmiseks palju paremat turvakihti. Saime kiirelt aru, et meie kõrvatagused on alles märjad ning demokraatia kaitsmise mäng käib väga kõrgel tasemel, hämmastavate rahaliste panustega nii demokraatia kaitsjate kui ka ründajate poolt.

See on põhjusega nii – demokraatia jääb, aga võtted selle arendamiseks ja sisustamiseks muutuvad. Alati toob tehnoloogia nii võimalusi kui ka riske, aga saime teada, et Eesti ametnikel jagub tahet rahvusvahelisele kogukonnale demokraatia kaitsmisel väärtust pakkuda kõvasti. Rõõmustasime, kuid liiga vara.

Mõned nädalad ja mitu kohtumist hiljem saabus aeg otsustada, kas Eesti riik saab ja tahab võtta endale Euroopa Liidus kaitseingli rolli demokraatia turvamisel tehnoloogiliste ja inimpsühholoogiaga seotud infosõja riskide eest. Vastus oli eitav – praegu ei saa. Hulk hüpoteese, mille valideerimiseks võtsime, said ümber lükatud. Või vähemalt nii me arvasime.