„See, mida ei saa teha voodis, ei olegi tegemist väärt,“ arvas üks kuulus koomik. Võib-olla on tal õigus. Kui vaadata voodi ajalugu läbi tuhandete aastate, siis selgub, et vähe on neid asju, mida voodis teha ei saaks. Voodi võis olla kuningliku seltskonnaelu keskpunkt; Briti peaminister Winston Churchill juhtis sealt Saksamaaga sõdivat Suurbritanniat; rääkimata juba vanade roomlaste söömisorgiatest ja väljakaevatud Pompei linna lõbumajadest. Võiks isegi öelda, et voodi kannatab kõike – nii head kui halba. Privaatseks kohaks on voodi muutunud üsna hiljuti. Varauusajal oli voodi nii oluline ja kallis mööbliese, et see paigutati kodus tähtsale kohale, et kõik seda näha saaksid, ja seal magas pererahvas ka koos külalistega.

Voodis veedame oma elust umbes kolmandiku ja pole ime, et me sellele nii palju tähelepanu pöörame. Ometi algas kõik hoopis puu otsast, kui inimese kauged esiisad Aafrikas pidid ennast öösiti magades kiskjate eest puude otsas varjama. Alles seejärel hakati ööbima kaljupragudes ja siis koobastes ümber tuleaseme. Magamisasemeks võidi koopas kaapida põrandasse lohk, mis täideti kuivanud rohu ja peenikeste okstega. Kõige külmemates ja pimedamates paikades maailmas, kus inimesed tuhandeid aastaid tagasi elasid, veedeti talvekuud talvehüttides, kambakesi koos paksude karusnahkade all, poolunes suikudes, toit ja küttematerjal käeulatuses. Talveuni ju!

Voodid hakkasid välja kujunema ligikaudu 5000 aastat tagasi. Aga nii nagu haamer, labidas ja kellu on inimkonna ajaloo jooksul väga vähe muutnud, on ka nelinurkne voodikuju jäänud põhiliseks.