Mida rohkem raamatusse süvenesin, seda enam sai selgeks, et selle adekvaatne lavale toomine on võimatu. Romaani keel ja sündmustik on lopsakad, isikupärased, vaimukad ja – teatrilava jaoks „liiga head“. Kui lõpuks kolmandat versiooni hakkasin kirjutama, andsin Vahurile teada, et dramatiseeringus pole ridagi romaanist, on küll samad sündmused, aga uuesti sünteesitud ja kirjutatud. Ning tundsin end mehena, kes on uuesti kirjutanud „Don Quijote“. Kui oma versiooni valmis sain, jäin kahtlustega ootama esimest lugemist Peipsiveerel eelmise aasta lõpus. Lugemine läks hästi, autor jäi uusversiooniga väga rahule. Omaette teos, mitte kärbete dramatiseering.
ILLUSTRATSIOONID HITTROMAANILE: Vahur Afanasjevi menuromaani "Serafima ja Bogdan" (2017) illustreeris kunstnik Peeter Allik. Kui Allik 2019. aasta viimasel päeval suri, meenutas teda Areenis ilmunud järelehüüdes just Vahur Afanasjev...
Fantaseerisime, mis vormi siis romaan tegelikult vajab. Jah, kümneid seeriaid, ehk isegi mitu hooaega kvaliteetset teleseriaali on selles teoses. Detaile, mõnuga treitud detaile, suuri plaane ja maalilisi vaateid. Kõike seda, mida teater ei saa kunagi maalida laval, ainult vaataja peas. Iga teatrilavastus või film on vaid lahja tõmmis, karm või edev valik. Fantaseerisime, milline võiks „Serafima ja Bogdan“ ekraanil olla, ja isegi mõtlesime, kas peaks proovima kuidagi seda seriaali ise teha. Või teeks kõigepealt lavastuse ja siis vaataks edasi? Loodan, et seriaal tuleb kord, nagu ka film, mille stsenaariumi Vahur koos stuudioga mitu aastat arendas.
ESIMENE LUGEMINE: Vahur Afanasjev möödunud aasta lõpus Peipsiveerel Tartu Uue Teatri lavastuse „Serafima+Bogdan“ esimesel lugemisel. Oma romaani teatri­versiooni, mis 31. juulil Kolkjas esietendub, kirjanik enam ei näe.

Ootamatult läks Vahur. Me pidime ju „Serafima+Bogdani“ proovides iga päev kokku saama, nii sai kokku lepitud. Ta plaanis algusest lõpuni proovides istuda ja vaadata, kuidas see käib ja sünnib. Ootasime seda aega, võimalust olla koos ja teemasid edasi arutada. Kui me proovidega pihta hakkasime, märkasime, et Vahurit polegi. Ja siis kohe ka selgus, et ta ei tulegi.

Kurb, et kirjandusajaloo jaoks võib Vahur nüüd jääda ühe hiti meheks, kes ta potentsiaalselt kindlasti polnud. Tema kuulsaim teos „Serafima ja Bogdan“ polnud kindlasti teekonna lõpp, temalt alles hakati suuri teoseid ootama. Kas ta seda ise ka teadis, kas kellelgi tuli meelde seda tallegi öelda? Ei tea, tihtipeale kipub see nii lihtne asi meelest ära minema. Oleme liiga kadedad ja iseendaga jännis. Elavad inimesed on liiga lähedal, liiga lihast ja luust, liiga ebatäiuslikud. Iga ebaõiglane ja liiga varajane surm tuletab meelde, kui vähe me oskame hinnata (ja lihtsalt toetada) elavaid. Ka neid, kes pole veel klassikud.