Puuküürnike võitlusrindel endiselt muutusteta

Kuigi sõna „puuküürnik“ on juba pikalt tavakasutuses käibel kõigile üheselt arusaadava mõistena, pole seadustes paraku võimalik kõiki elulisi olukordi üheselt määratleda ja reguleerida.

Pärast seda, kui Riigikogu oli lõpuks vastu võtnud Võlaõigusseaduse (VÕS) selle aasta jaanuaris jõustunud muudatused, avaldati meedias pigem rahulolematust. Natuke justkui keerati n-ö kruvi peale, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kõrvalkulude regulatsiooni muudatustega üürnike suhtes ebasoodsamaks, kuid kokkuvõttes tundusid enamusele need pigem kosmeetiliste täpsustustena. Üürileandjate ootused olid olnud oluliselt suuremad kui VÕS-is kajastatud tulemus. Seadusandjale heideti taaskord üheselt ette suutmatust lahendada nn puuküürnike probleemi. Kuid kas lahendus saabki olla lihtne, arvestades meie õigusruumis kehtiva reeglistikuga terviklikult?

Põhiseaduse § 33 järgi on ühe põhiõigusena kodu puutumatu. AÕS-i § 40 lg 1 järgi on valdus seadusega kaitstud omavoli vastu. KarS-i § 266 lg 1 sätestab süüteokoosseisuna valdaja tahte vastaselt hoonesse ja ruumi ebaseadusliku tungimise. KarS-i § 266 lg 2 sätestab veelgi rangema karistuse teo eest, mis on toime pandud elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega. Seega tuleb meil üheselt aru saada, et peamiselt põhiõigusena kehtiv kodu puutumatus, aga ka teised viidatud sätted meie õigusruumis, on üürnike poolt vaadatuna niivõrd tugevaks vundamendiks, et ilmselt jääbki tasakaal üürisuhetes selliseks, nagu see ka viimaste VÕS-i muudatuste tulemusel on.

Kus on siis tõde ja kuidas lahendada teravaks muutunud ja sageli totaalselt ebaõiglasena näivaid üürivaidlusi? Ikka tasa ja targu nagu kõikide õigusvaidluste puhul. Kuigi sellise tüli lahendamine võib esmapilgul tunduda lihtsana, puutuvad praktiseerivad juristid sageli kokku väga keerulise sisuga kaasustega. Igal vaidlusel on ka oma suur eripära ning üürisuhetes võib esmalt lihtne tsiviilvaidlus väga kergelt muutuda karistusõigusliku sisuga kaasuseks. Seetõttu tuleks esmalt kaaluda iga teravama vaidluse tekkimisel praktiseeriva juristiga nõu pidamist. Soovitatav on teha esmane kokkuvõtlik analüüs, vaidlus kogu keerukust kokkuvõtvas dokumendis enda jaoks ära kaardistada ning panna paika mõistlik ja otstarbekas tegevusplaan. Lähtuma peaks seejuures konservatiivsest vaatevinklist. Ka õiguskaitseorganite ja kohtute vastavate kaasuste praktika on seinast seina.

Tegeliku võimu teostamine või siis omanikupoolsed sammud peaksid olema eeskätt kooskõlas terve mõistuse, mõistlikkuse ja hea usu põhimõtetega. Kuigi kodu puutumatuse põhiõigus võib tunduda raudse kilbina, mille taha saab valdaja igasuguse füüsilise sekkumise eest varjuda, on ka teisi lahendeid. Näiteks käsitles Riigikohus lahendis 3-1-1-17-09 eluruumi valduse rikkumist karistusõiguslikust aspektist eluruumist ebaseaduslikult väljatõstmise koosseisust lähtudes. Käsitletavas asjas takistas kohtualune eluruumi üle tegeliku võimu teostamist luku vahetamise ja uue luku sulgemisega. Riigikohus selgitas, et eluruumi elaniku valdusest äravõtmise üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest ja juhinduda tavalisest elulisest arusaamast. Korteri ukseluku vahetamine ja uue luku sulgemine kujutab endast kahtlemata elaniku takistamist tema eluruumi üle tegeliku võimu teostamisel. Samas, arvestades asjaolu, et ukselukku saab vahetada või ust on võimalik avada muul viisil, ei saa sellisel juhul rääkida valduse äravõtmisest. Olukord võiks olla teistsugune juhul, kui lukuvahetusele ja ukse lukustamisele lisandub veel mõni luku vahetaja poolt tehtav samm.Riigikohus järeldas, et selline tegu iseenesest ei takista valdajat niivõrd intensiivselt, et seda saaks lugeda valduse äravõtmiseks. Seetõttu mõisteti süüalune talle esitatud süüdistuses õigeks. Seega sõltub iga üürivaidluse juhtumi lahendus siiski juriidilistest detailidest, mille kokkupanemise ülesanne tuleks jätta õigusala asjatundjatele.

Loe juurde HansaLaw kodulehelt, Facebookist ja LinkedInist.