Riigile kuuluv mets on juba meie kõigi mets, kuid selle eest hoolitsemine on antud RMK kätte. Tõsi, RMK suhtes ollakse kriitilised – osalt ka õigustatult –, kuid riigimetsa majandaja on midagi enamat kui rohelise kulla kaevandaja.
Teenimatult tagasihoidlikku tähelepanu pälvib fakt, et 30,2 protsenti RMK-le kuuluvast metsast on range kaitse all. RMK on suurim loodukaitseliste tööde tegija Eestis, taastades näiteks soid ja parandades ohustatud liikide elupaiku. Samuti tegeleb RMK vääriselupaikade otsimisega, mille pindala on viimase kümne aasta jooksul kasvanud 2,5 korda. Looduskaitsega tuleb tegeleda (järje)pidevalt. Kui riigimets tükk tüki haaval laiali jaotada, kaoks ära ühtne lähenemine meie loodushoiule.
Selle üle, kas RMK on hea võib halb riigimetsa peremees, võib vaielda, aga juba 2002. aastast peab RMK vabatahtlikult metsades kevadsuvist raierahu sõltumata nende kaitserežiimist, et linde pesitsusajal mitte häirida. Samasugune üleskutse esitatakse igal aastal ka erametsaomanikele, kuid vabatahtlikkuse alusel esitatud palvega pole seni kõik kaasa tulnud.
RMK on loonud meie inimestele suurepärased võimalused looduses puhkamiseks. Sellele annab kinnitust tõsiasi, et riigimetsa matkarajad, lõkkeplatsid ja puhkemajad, rääkimata loodushoiu keskustest on väga populaarsed.
Kuidas tagada, et igaüks saaks metsatüki, mis on just tema huvidega kooskõlas? Mida öelda inimesele, kes sai riikliku metsakülvi käigus naabrist hoopis vähemväärtusliku tüki?
Ja kui kuskil ongi kaalukausid metsamajandamise ja loodushoiu vahel paigast läinud, siis saab seda parandada. Riik RMK omanikuna on teinud märgilise otsuse, vähendades dividendiootust. Selle sammuga püüame saavutada parema kooskõla majanduslike ja keskkonnakaitseliste eesmärkide vahel, vähendades raiesurvet kogukondadele olulistes puhkemetsades.
Kas metsa 1,3 miljonile inimesele laiali jaotades saame tagada, et olulise seenemetsa juurde viiva tee ette ei tekiks betoonblokid ja kiri „ERAMETS“? Või kuidas ja kellega pidada siis läbirääkimisi, kui oluline puhkemets plaanitakse maha raiuda?
Kahtlemata satuks suur osa metsast sellest väga lugu pidavate inimeste kätte, kuid kaoks terviklik vaade ja lähenemine, sest ühe hoolekandja asemel oleks neid 1,3 miljonit.
Kui lähekski meie metsa hektari kaupa jaotamiseks, siis kuidas tagada võrdsus ja õiglus? Kuidas tagada, et igaüks saaks metsatüki, mis on just tema huvidega kooskõlas? Mida öelda inimesele, kes sai riikliku metsakülvi käigus naabrist hoopis vähemväärtusliku tüki? Olgu see siis looduslikust või majanduslikust vaatepunktist lähtudes.
