Totud, loodrid, sulid, ülepingutajad ja tuimapanijad kepslevad autosalongis

Siim Nestor mõmiseb rahulolevalt kodumaise naljaseriaali „Alo“ seltsis.

Kui ma kodumaise komöödiaseriaali „Alo“ esimese hooajaga mõned aastad tagasi alustasin, hoidis mul kulm ettevaatlikult ja skeptiliselt kipra. Väga Briti algupärase mockumentary „Kontor“ laadis sarjake: tegevus töökohal (automüügisalong), sündmustiku vahele pikitud intervjuukatked osalistega, täbaratesse, piinlikesse ja ebamugavatesse olukordadesse sattumine seeläbi, et kangelane üle- või alahindab oma võimeid, iseloomu ja karismat. Kas pole mitte liiga sarnane, et siit kõneväärset kogemust saada?

Ei. Kogu tegevustik ja miljöö tõmbasid mind sisse, elu autosalongis ja selle ümber muutus omaette seisvaks maailmaks ning tööle kupatatud näitlejate ansambliga oli mõnus koos aega veeta. Linda Kolde, Külliki Saldre, Priit Võigemast, Reimo Sagor, vennad Piusid, Rein Pakk, Uku Uusberg, Saara Nüganen, Tõnis Niinemets ja teised – kõik reljeefsete kiiksude, silmavaadete ja miimikaga komöödiakarakterid, kõik andsid enda osa selliselt, et seriaali peale ei tulnud ühtki kuiva, tüütut ja närvidele käivat tegelaskuju. Üsna haruldane juhtum sarjades üleüldse; sageli satub ju neis ette tüüpe, kellega täidetud stseenid tahaks vahele jätta.