Südamlikult amatöörlik split-kummardus paleuslikule poetessile
Lauri Sommer / Arles Kangus „Vanalinna vahel: laule Väikse Hipi sõnadele“
6/10
See plaat on nagu natuke veider, alati sassis juustega sõber, kellele agulikorterisse külla minnes võid kindel olla, et ära tuleb juua mõõdutundetult palju lahjat teed ja kuulata öö saabumiseni puisevõitu omaloomingut, ent kes oma naivistlikus entusiasmis on ometi nii nunnu, et kiidad siiski tema palangule viisakalt takka ja pärast lahkuminekut hakkad juba ootama järgmist kohtumist. Sest ta lihtsalt on nii eriline – mis sest, et ainus mööblitükk tema kopitavas katusekambris on kipakas taburet.
Kahe artisti pisipõimiku (tosinast palast pooled on lühemad kui kaks minutit ja vaid üks ületab kolme minuti piiri) parim tahk on, mõistagi, varalahkunud luuletajanna Liisi Ojamaa kaunid ja hõllanduslikud tekstid – nii targad, meeldejäävad ja hingekriipivad, et ei Lauri Sommeri (Kago, Ytsiotsõ jt) rõhutatult kodukootud outsider-muusika ja sageli viisist mööda vonkslev vokaal ega ka Arles Kanguse säästu-trubetskilik esitus neid rikkuda ei suuda. Vähe on eesti keeles loodud Ojamaa omadest viisistamakutsuvamaid luuletusi, mistõttu usun, et saame samu sõnu tulevikus kuulda veel teistes, nii säravamates kui tõenäoliselt ka küündimatumates töötlustes. „Vanalinna vahel“ on asjaarmastajate liigutav järelehüüe geeniusele, mis lummab muu hulgas oma saamatusega. Kui mitte oodata üllitiselt professionaalset taset, vaid võtta pakutav vastu tingimusteta, lunastab Sommeri ja Kanguse tekitatud ainulaadne atmosfäär eelviidatud puudujäägid küllaga. Pärast paari läbikuulamist võib see album isegi südame külge kasvada.
