Andrus Kivirähki kirjutatud „Eesti matuse“ menu teatrilavadel on muljetavaldav. 2002. aastal Draamateatris esietendunud komöödia peiedele saabunud suguvõsast läheb tänaseni täissaalidele ning on jõudnud teistegi teatrite lavale. Kuidas lõõp kuulekalt tööd rassiva, palju kannatava ja veel rohkem viina kaaniva eestluse stereotüüpide üle ajahambale vastu on pidanud, on tunduvalt küsitavam. Paar aastat tagasi teatrisaalist väljudes tuli tõdeda, et pigem mitte eriti – lihtsakest ja aegunud maiku ei suutnud minema loputada ka jantlik huumor, naerda õnnestus ehk korra-kaks.
Lavastaja René Vilbre ja stsenarist Ott Kilusk on vajadusest kaks kümnendit vana teksti uuendada õnneks aru saanud. Kinodesse jõudnud „Eesti matus“ on märksa mornim kui teatriversioon. Komöödiast saab tragikomöödia – rõkkama panevat nalja püütakse teha pigem vähe ja kogu jant triivib lõpuks üsna lootusetu lõpu manu, mis näitab meie etnosest kõike muud kui rõõmu või uhkust võimaldavat pilti.
