Peaaegu sada inimest tegeles sellega, et korrastada veebruarikuus Narva-Jõesuu õigeusu kiriku põlengus kannatada saanud kirikuvara. Külg külje kõrval töötasid konservaatorid ja muuseumitöötajad, õppejõud ja tudengid, preester ja koguduseliikmed ning muinsuskaitsjad. Meil kõigil tekkis side nii esemetega, mida korrastasime, kui ka meiega koos töötanud koguduserahvaga. Kolmapäeva õhtul käisime mitmekümnekesi kirikus toimuvaid taastamistöid vaatamas, rõõmustasime, et tulekahju hävitustöö ei olnud nii laastav, et poleks enam võimalik restaureerida ikonostaasi ja interjööridetaile, nautisime kiriku kõrval kogudusepere külalislahkust.
Ja neljapäeva hommikul polnud kirikust enam peaaegu midagi alles…
Pärandiga töötades peab õppima elama ka hävimisega, sest pärand hävib kogu aeg, vaikselt meie silma all ja silma alt eemal. Muinsuskaitsjad ja konservaatorid pingutavad, et hävimist aeglustada, kuid päriselt lõpetada seda ei saa – kõik, mis sünnib, see kord ka sureb. Isegi asjad. Aga on erinevus hävimise ja hävitamise vahel. Kultuuripärandi teadlik ja tahtlik hävitamine on kuritegu igaühe vastu meist, sest jääme kõik sellest vaesemaks.
Ent kirikut ei ole enam…
Kuid alles on meie töölaudadel olnud asjad – kümned ikoonid, metallesemed, raamatud. Mul on lootus, et säilinud asjad saavad sillaks hävinud kiriku ja uue kiriku vahel, mis loodetavasti peatselt kerkib. Et need esemed oma autentsuses on piisav link selleks, et sealne kogukond, aga tegelikult meie kõik, ei jääks päriselt ilma ühest väärtuslikust killukesest meie ühisest minevikust.
Linda Lainvoo on Muinsuskaitseameti muuseumide ja kunstipärandi osakonna juhataja.
