Ansambli Urt (loodetavasti) ajutise varjusurmaperioodi ajal on kaks selle bändiga seotud isikut, laulja Pimedus ja kunagine bassist Argoth, tulnud kokku, et lisada süngesse ürg-Eesti black ­metal kataloogi veel üks võimas sissekanne. Urda vari on pikk ja tume, aga Pagansarv suudab selle tagant välja küünitada küll ja pakkuda kõrvale oma väga tugeva, paganliku bläki albumi. Sõna „paganlik“ ei käi siin mingi konkreetse puusliku või doktriini kohta, vaid Pimeduse kirjutatud lüürikast koorub välja Urdale mõneti sarnane ur-maailm – universum enne igasugust korda või süsteemi, kui elu juhtisid vaid instinktid ja aistingud, tapaiha ja ellujäämistung. Või psühhopatoloogia ja gastroteoloogia (!), kui bändi enda sõnavara kasutada.

Pagansarve meloodilised, aga sellised mõnusalt räpaka fiilinguga rifid on selle lüürilise kaosega mõnes mõttes vastuolus, sest siin on läbimõeldust ja tonaalsuse mõttes sellist eepilist ülevust, mis lisavad sõnade ürglägale juurde mingi lootusrikka noodi. Ja neid käike tuleb siin robinaga peale nii, et annab harjuda. Iga lugu haarav ja huvitav, eraldiseisev ja eristuv, plaat ise aga üks terviklik üksus. Ideaalne valem. Ja ootamatult hea plaat. Nagu ütles Mart Juur kellegi (kas Bonnie Tyleri või hoopis Reba McEntire?) arvustuses: kui meeldib, siis mis ma ikka koonerdan, panen kümme ära. Et ka tegutseda vastu sellele kuuldud teooriale, et iga kriitiku töölaua all on andmata jäänud punktidest tekkinud väike kuhjake.