Kõiki detaile juhtumite kohta täpselt ei tea, kuid hetkel see polegi oluline, sest avalikuks saanu on piisav analüüsiks, kuidas kool ei tohi käituda.

Tallinna Polütehnikumi juhtum – kui vastuvõtu kriteerium on lõputunnistuse keskmine hinne, siis on põhjendamatu keelduda õppida soovivat noort kooli vastu võtmast bakalaureuse- või magistrikraadi olemasolu tõttu. Samuti on põhjendamatu anda hinnangut noore kui ülekvalifitseeritu kohta. See on isikuomaduse põhine koolikius!

Olles ise kutseõpetaja ja külalislektor erinevates välisülikoolides, võin oma kogemusest kinnitada: korra ülikoolis käinud noorel on oluliselt suurem motivatsioon omandada õpitaval kutseerialal kõrge teoreetiline ja praktiline professionaalsus ja saada paremaks spetsialistiks! See aga on kõrgendatud väljakutse eriala kutseõpetajatele.

Hugo Treffneri gümnaasiumi juhtum on aga veel alatum – koolikius pedagoogide kättemaksu näol!

Õnneks ei ela me enam nõukogude süsteemis. Me ei saa koolides toota käsukuulelikke roboteid – iga noor on isiksus oma eripäraga (tervis on sügavalt isiklik teema ja ei pea olema igapäevaselt koolis käsitletud).

Koolijuhi seisukoht jätta õpilane karistuseks ilma vilistlaste peost on eriline kiusamise vorm – kättemaks käsule allumatuse tõttu! Pedagoogi professionaalsuse küsimus on selliseid olukordi ennetada, aga mitte käituda kiuslikult. Soovitan vaadata Hollywoodi filmi ”Scent of a Woman” lõiku, kus Al Pacino tegelaskuju kolonel Slade peab kooli juhtkonnale kõnet.

Head koolijuhid, ei ole vaja luua dokumenteeritud menetlusi ja karistusoperatsioone käsuliini mittetäitmise pärast – tuletage meelde, mida teile pedagoogikaõppes räägiti! Kindlasti leiate õpitust palju paremaid lahendusi kui vastasseisud ja ülalkirjeldatud katsed noortest hingedest üle sõita.

Tänased noored arenevad kuni 26. eluaastani ning meie kohustus on neid toetada, juhendada ja arvestada, et nad on kõik erinevad.

Olge empaatsemad, märgake noorte erisusi ja toetage neid nende elutee alguses!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid