See kevad algas nii järsku, juba oligi suvi. Olin ikka arvanud, et saan ise kõigega hakkama. Mu minapildis vaatas mulle vastu self-made man. Kõik, mida vähegi on saanud ise teha, seda olen ka teinud. Oskan kasutada akudrelli, ketassaage, nurklihvijaid, taldlihvijaid, ketaslõikureid, puurvasaraid, mootorsaagi, hekilõikurit, muruniidukit, rääkimata labidatest, kelludest, kruvikeerajatest ja kirvest. Kui vaja, võin võtta ka vikati. Mulle meeldis kujutelm, et kui peaks kaduma elekter, või ma ise sattuma keset metsa, siis saan hakkama, panen kartuli maha, ehitan onni või varjendi, usun, et ma oleks võimeline isegi mõne looma tapma, jänese kindlasti, aga ehk ka kitse. See teadmine, et mul pole vaid kümme pöialt, andis mulle kindlustunde, et mul on tuleviku jaoks midagi varuks, justkui sahvrinurgas pott rasva või maha maetud rahapada. Aga muidugi võis kogu selle iseteenjasaanjaolen ilmavaate taga olla tõsiasi, et ma pelgan teisi inimesi, eriti võõraid, kes tulevad ja räägivad, kuidas peaks kõike tegema ja elama, ja on valmis kohe aitama ja tahavad ära võtta kogu mu raha, mida väga polegi.
