Järelehüüe. Sass läks ära

false

Möödunud nädalal surnud näitlejat Aleksander Eelmaad (6. XI 1946 – 21. VII 2021) meenutab teatrikriitik Margot Visnap.

Sass! Kuidas siis ometi nii? Küsisin seda Sinult tol kolmapäeva ööõhtul, kui tuli surma­sõnum. Nii küsisid suures nõutuses ilmselt paljud Su kolleegid ja sõbrad. Sina, helehallide, suisa astraalset värvi silmadega ja naeratusega, mida me kõik teame. Naeratusega, mis Su näo alati heledalt särama lõi, oleksid muidugi jaapanliku tagasihoidlikkusega vabandanud: „Ah, seekord läks nii! Ärge muretsege!“ Ja ikka naeratanud lapselikult õndsa siiruse ja soojusega, mida Sinust kiirgas ja mis meile hingepidet andis. Julgen öelda meile, meile kõigile – Su lähedastele, sõpradele, kolleegidele, Su rahvale.

Nüüd jäävad ainult mälestuste mälestused, nagu see viimane kohtumine Vargamäel, kus Sa „Eesti matuse“ viimasel etendusel ka Sassina – see oli Su tegelaskuju nimi – ennast säästmata ja ei tea kust võetud energiaga mängisid. Nagu poleks olnudki neid ligi kahtekümmet aastat, kui te „Eesti matust“ olite mänginud ja sättinud eestlaste ette kivirähaliku vaimukalt iroonilise peegli. Mõtlesin seda viimast etendust vaadates, kuidas aeg ei peatu, aga te kõik seal laval olete ometigi aja seisma pannud.