Kuidas lugeda raamatuid, kui sa ei näe?

Pime ajakirjanik ja Eesti pimedate liidu juht Jakob Rosin kirjutab sellest, kuidas loevad raamatuid nägemispuudega inimesed.

Aeg-ajalt juhtub, et mõne uue tuttavaga vesteldes läheb jutt raamatutele. „Mida sa praegu loed?“ küsitakse ja sekund hiljem, ehmunult: „Vabandust, sa ei saa ju lugeda. Sa ei näe. Kuidas sa üldse…“ No saan ikka küll. Kõik inimesed saavad lugeda – kas silmade, kõrvade või sõrmedega. Kui üks meeltest, näiteks nägemine, ei toimi või on puudulik, siis saab kasutada teisi meeli. Tegelikult on too ülaltoodud küsimus üsna õigustatud. Jah, kuidas siis loeb raamatuid inimene, kes midagi ei näe?

Tõsi, ta ei saa raamatupoes sirvida uute raamatute riiulis teoste sisukokkuvõtteid, jalutada žanriosakondade vahel, siin-seal mõni raamat suvaliselt leheküljelt lahti lüüa, lõigukese lugeda ja otsustada – jah, huvitav! Ei saa ka bussipeatuses ega lennujaama avalikus raamatukogukapis sorida ja sealt ammu unustatud lugemispärleid avastada. Aga see-eest on tal võimalik raamatut lugeda näiteks köögis askeldades, koristades, tukkudes või isegi kõige auklikumal teel keset ööd bussis sõites. Sest kõrva pistetud kõrvaklapid töötavad ju ka pimedas!