Tänapäeva tehnoloogilise naiivsuse tagajärgedest hakkame aru saama alles tulevikus

oleme asunud aastatuhande esimestel kümnenditel oma privaatsusega kergekäeliselt laristama.

President Toomas Hendrik Ilves käis 2016. aastal välja idee loobuda Eestis sularaha kasutamisest. Tema soov oli kaitsta demokraatiat. Sularaha pole jälgitav ja soodustab seega korruptsiooni. Viimane on omakorda ohuallikaks demokraatiale ja sestap võikski sularahast loobuda. Tehnoloogiliselt oleme selleks ju ammu valmis.

Nüüd, viis aastat hiljem, pole see idee õnneks teostunud. Õnneks, sest nüüdseks paistab juba üsna selgelt, et asjade seis on risti vastupidine. Just nimelt demokraatia kaitseks tuleb meil sularaha alles hoida, vajaduse korral kasvõi muinsuskaitse alla võtta. Sest sularaha loob väärtust, mida ei võimalda mitte ükski muu maksevahend. Ta loob ühiskondlikku hüvet, mida me seni veel vääriliselt hinnata ei mõista, kuid mida tulevikus üha enam hindama hakkame: privaatsust. Ja demokraatia vajab privaatsust nagu õhku.