Põhjus – 1. novembril suletakse Rahvusraamatukogu Tõnismäe hoone lugemisalad ja hoone läheb neljaks aastaks rekonstrueerimisele. Toidublogis sel puhul Rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andresoo (56), kes käib vaimutoitu saamas Setomaa seenemetsas.
Seened
Kodukandi seenemetsadel on minu jaoks müstiline jõud. Kui ma Setomaa metsas jalutan, poeb minusse mõnus rahu ja vaikuse tunne. Mets on omaette pisike maailm, minu pelgupaik, kus kogen ka sidet enamaga kui silmale näha. Puravikud metsas pole lihtsalt sügisannid, mida pannile noppida. Need on üks osa seenevõrgustikust. Ühe seene korvi noppimisel oleme justkui ühenduses nähtamatu niidistikuga, mille ulatusest võime olla teadlikud, aga tegelikult on see hoomamatu.
Eksimine
Kõik, mis meie ümber on hoomamatult suur, võib ära eksitada. Selgus ja segadus üheaegse tõdemusena on mul seenelisena oma kodukandi metsas tuttav tunne. Võin küll olla kindel, et tean õiget teed, aga ühel hetkel on see silmist kaotatud. Setomaal võib eksimise essutaja (rahvausundis eksitaja) kaela ajada, aga väljapääs tuleb ikka ise leida.
Mets
Setomaa metsas on minu jaoks olemas müstika, rahu ja ülioluline tunne, et olen ühenduses nii oma juurte kui kogu maailmaga. See on vajalik komponent vaimutoidus. Oma maakodu metsas tunnen sageli sidet Valdur Mikita „Lingvistilise metsaga“. Igaüht meist ümbritsevad võrgustikud, need on küll isemoodi, aga samas ka sarnased või sisaldavad samalaadset.
Raamatukogu
Täna elame huvitaval ajajärgul. Raamatukogu olemus on säilitamas oma vaikust ja rahu, aga samal ajal on kõik muutuste teel. Võib-olla nagu võrgustikudki, mille suurused ja omavahelised ühendused ei ole konstantsed, aga asja olemus ei muutu.
Rahvusraamatukogu hoone säilitab peale rekonstrueerimist küll Setomaa metsale omase rahu ja Mikita kirjeldatud identiteedid, aga samas saab raamatukogust palju elavam kultuurikeskkond ja kogukonnakeskus.
