„Vaadake, need jooned peaksid küljelt põhja välja jõudma,“ räägib Tarbeklaasi entusiast Viktoria.

Müüja mõtleb viivuks ja rehmab käega – jamajutt.

„Ja need on hägused, ei paista läbi,“ jätkab teine Tarbeklaasi toodete koguja Aino.

„Aga mis seal vahet on – need on ju eri kohtadest ostetud,“ selgitab mees.

Kogujad jäävad kindlaks. Õigel Pesal jooksevad vaod küljel põhjani välja, letil olevatel eksemplaridel aga mitte.

Viktoria ja Aino leiavad paar letti kaugemalt ka ehtsa, valget värvi Pesa. Jooned jooksevad küljel põhjani ja klaas paistab läbi. Aga ehk olid kollased juba nõukaajal vabrikus tehtud praak? Daamid nendivad, et võimalik – kuigi ka siis ei tohiks neid originaali pähe müüa. Aastaid Tarbeklaasi toodangut kogunud Viktoria ja Aino teavad, et ringvel on ka võltsingud. Ettevaatust, kui ese näeb välja uhiuus ja on krellides toonides!

Naised teavad veel kümneid Tarbeklaasi entusiaste, kes on hiljaaegu libatoodete otsa sattunud. Jäljed viivad eri teid kaudu Tallinnas Nõmmel elava abielupaarini. Mõni ostis kauni klaasnõu nende hoovimüügilt, teised jällegi internetist osta.ee või Facebooki kaudu.
MÄRTSIKELLUKE: Veel viie aasta eest maksis kaunis vaas 27 eurot. Praeguseks on hind rohkem kui kümnekordistunud.

Koroona-aastatel on Eestis lahvatanud vanavarapalavik. Tarbe­klaasi vabrikus valmistati mõnekümne aasta eest sama sarja tooteid eri värvides, suurustes ja funktsioonides ning kogujad jooksevad neile tormi. Soovitakse kokku saada tervet komplekti. Näiteks oranži Sambla vaasi omanikud otsivad sama värvi Sambla kaussi ja küünlajalga. Või koguvad näiteks eri värvides Kassikaku vaase.

Tarbeklaasi nõutumate toodete hind on kerkinud aastatetaguselt mõnekümnelt eurolt mitmesajani. Aino naerab, et pankurist tütar on lausa kade: leiaks temagi toote, mille hind kasvab aastas sada protsenti. Viktoria meenutab, et ostis vaasi Märtsikelluke viie aasta eest 27 euroga. Nüüd on selle hind turul umbes 280 eurot. Kõrge hinna tõttu tasubki võltsimine end ära.

Mis on Tarbeklaas?

Nõukogude Liit natsionaliseeris 1940. aastal Johannes Lorupi klaasivabriku ja avas selle asemel tehase Tarbeklaas.

Toodeti lauanõusid, suveniir- ja joogiklaase ja muid tarbeesemeid, mida müüdi Eestis, Nõukogude Liidus ja ka Põhja-Euroopa riikides. Esialgu oli rõhk pigem värvitul klaasil või suitsuklaasil, kuid ajapikku lisandus toodangusse üha rohkem kunstnike käe all valminud unikaalseid ja värvilisi seeriaid.

Esimese kunstnikuna võeti 1953. aastal tööle Helga Kõrge. Tehases on kunstnikena töötanud veel Ingi Vaher, Mirjam Maasikas, Pilvi Ojamaa, Eino Mäelt ja Tiia-Lena Vilde, Elve Tauts, Villem Jalakas, Peeter Rudaš, Voldemar Soiver, Mihhail Mišalagin jt.

Tarbeklaas erastati 1994. aastal ning tegutses veel järgmised kaheksa aastat kuni pankrotistumiseni nime alt Skankristall. Tootmise võttis üle praegugi tegutsev ettevõte AS Glasstone.

Niidistik hargneb

Aastaid kättpidi antiigiäris olnud Signe* on entusiastlik Tarbeklaasi asjade koguja. Tal on neid üle kolmesaja. 19. septembri hommikul nägi Signe Facebookis kuulutust ja teatas abikaasale: „Kiiresti riide, läksime.“

Nõmme eramaja hoovil olid müügiks haruldased vaasid: rohelist värvi Ants ja sinine Kassikakk. Signe sai nende omanikuks 250 euroga. „Nii hea hind, mõtlesin. Läksin orki kohe,“ naerab Signe nüüd enda hooletust. Hinnast suuremgi ime oli esemete suurepärane välimus. „Mõlemad olid nagu otse ahjust tulnud.“

Signele kirjutas sõber ja imestas: kas ta siis ei tea, et Nõmme hoovilt tulevad võltsingud. Signe esiti ei uskunud, kuid kontrollimisel tundusid ostetud Ants ja Kassikakk tõesti kahtlased.

Paar päeva hiljem helistas Signe Nõmme maja peremehele: „Saate ju aru, miks ma helistan. Tahaksin teha tagastuse.“ Mees oli tunniga ta ukse taga, raha näpus. „Ütlesin, et ärge ajage võltsinguga asja – see tuleb ju välja. Tema ütles, et ostab kuulutuse peale.“

Huviliste seas levis info libatoodetest suusõnal. Signe rääkis juhtunust Liinale ja saatis talle ka pildi, millega hoovimüügil olnud asju Facebookis reklaamiti. Samal õhtul tuli Liinale külla Viktoria. Liina rääkis tallegi võltsitud Tarbeklaasi toodetest ja Viktoria mõistis, et tema nahk oli sel päeval üle kõrvade tõmmatud lausa kaks korda.

Temagi oli käinud Nõmmel – samas majas, mille kohta levis hoiatus – ja ostnud sealt 160 euroga laimirohelise vaasi Sammal. Seejärel sõitis Mustamäele, kus ostis ühelt neiult 160 euro eest sinise kausi Sammal. Aga nagu Viktoria nüüd teada sai, pakkusid eri inimesed Nõmmel ja Mustamäel müügiks täpselt samu esemeid ja täpselt sama pildiga. Kuidas on see võimalik?

Kogujad vaidlevad

Tuhandeid huvilisi ühendavas Tarbeklaasi Facebooki grupis läksid kollektsionäärid tülli: kes väitis, et võltsingujutt on tarbetu paanika õhutamine, kes vastupidi, et sellest tuleb rääkida. Vuhvliohvrite ring aga üha paisus.

Umbes kuu eest ostis Marina* internetireklaami peale ­Nõmme hoovimüügilt kolm Sammalt. Ühe laimivärvilise, kaks erkoranži. Samuti ühe tumesinise Kassikaku vaasi. Marina maksis kokku 650 eurot – küll suur summa, kuid turuhinnaga võrreldes siiski soodne. „Nagu tehasest tulnud nägid välja,“ meenutab ta.

Riho* vaasid pärinesid samuti Nõmmelt. „Nagu tutikad! Täiesti uued. Kuigi kasutamisest peaks ju jäljed olema,“ vaeb ta tagantjärele.

Esimese (sinise Sambla) ostis ta 22. juunil 280 euro eest Mallelt*. Too oli selle omakorda ostnud Nõmme hooviturult.

Viktoria meenutab, et ostis vaasi Märtsikelluke viie aasta eest 27 euroga. Nüüd on selle hind turul umbes 280 eurot. Kõrge hinna tõttu tasubki võltsimine end ära.

Rihol oli kümme Sammalt juba kodus olemas, eri värvi vaase kõrvutades aga tundus asi kahtlane. „Värvus teine, põhi sile. No ei saa olla, et võlts – äkki on öötöö (Tarbeklaasi vabriku haltuura – EE)?“ mattis ta kerkinud kõhkluse esiti veel maha.

Septembri algul hakkas Riho otsima järgmist vaasi, punast Sammalt. „Üliharuldane,“ märgib ta otsitu kohta.

Möödus nädal ja ennäe! – Malle leidis Nõmmelt punase Sambla ja andis seal vanavara müüvale Maritile* teada, et Riho soovib seda osta. Marit tõigi vaasi järgmisel päeval Rihole koju. „Aga imelik – ülekande pidin tegema hoopis kellelegi Helina Õigusele,“ märgib Riho.

Malle ise pole päri, et Nõmmelt tulevad võltsingud. „Klaas on klaas. Mis on võltsing?“ küsib ta retooriliselt ja toob näite. „Kõige haruldasem on Žaboo – miks siis seda ei võltsita?“ Jutud võltstoodetest on tema sõnul kollektsionääride seas ringelnud juba aasta. „Aga enne, kui hukka mõista, tuleks tellida ekspertiis,“ nendib ta. Malle on Nõmmelt enda tarbeks teisigi Tarbeklaasi esemeid ostnud ning tema arvates sealt piraattooteid ei tule. Mõni vaas ehk ongi teistsuguse kujuga, kuna Tarbeklaasis ei toodetud neid identsete koopiatena. Vaas võib ka aastaid hiljem välja näha uhiuuena. „Mõni ongi kogu aja vati sees olnud ja alles nüüd on tulnud välja.“

Malle saatis pildid Nõmmelt ostetud ja Rihole müüdud sinisest Samblast oma klaasipuhujast sõbrale. Nõukaajal oli too koos oma isaga töötanud Tarbeklaasis. „Tema arust oli originaal,“ edastab Malle klaasipuhuja arvamuse Ekspressile.

Võltsinguid tehakse väljaspool Eestit

Riho sinine Sammal aga ei andnud Viktoriale rahu. Temagi oli juunis sellise 280 euro eest ostnud. Jälle võltsing? Viktoriale vaasi müünud vanaproua ütles, et ostis selle Maritilt ja raha kandis üle Helina Õigusele. Sama nimi vupsas välja, kui Viktoria kirjutas neiule Mustamäelt, et soovib kahtlast Tarbeklaasi kaussi tagastada. Neiu palus selle posti panna ning lubas teha tagasimakse. Viktoria kontole laekuski 160 eurot. Kellelt? Helina Õiguselt.

Ainogi leidis Õiguse kaudset kanalit pidi. Läks ehku peale välja ja kirjutas septembri lõpus Helina Õigusele Facebooki: „Kes teist on osta.ee kasutaja tublitubli?“ ja siunas ostetud laimirohelist vaasi võltsinguks. Helina Õigus kandiski raha tagasi.

Riho ja Marina andsid vaasid Õigusele ja said raha tagasi, Viktoria ja Aino hoiavad neid alles – tõenditeks. Viktoria viis need hiljaaegu Olustvere klaasikotta klaasikunstnik Eili ­Soonele hinnata. Pani lauale läbisegi originaalid ja arvatavad võltsingud ning lasi kunstnikul ära arvata, mis on mis.

„Tundsin võltsingud kohe ära. Tehnoloogia poolest on need erinevad,“ räägib Soon. „Ülemine äär peab koonduma, mitte nii, et läheb sirgelt. Põhi peab teistmoodi olema. Klaasimassi paksus on erinev,“ kirjeldab ta Tarbeklaasi originaalide ja piraattoodete vahet. Soon pakub, et Eestis keegi Tarbeklaasi asju järele ei tee. Klaasistuudioid on vähe ja kõik kunstnikud tunnevad üksteist. „Tõenäoliselt tuleb see kuskilt väljaspoolt,“ ütleb ta.

Tarbeklaas ausal teel

„Võivad väita küll mida iganes,“ ütleb klaasesemete müügikohana tuntuks saanud Nõmme maja peremees Olmer Õigus. „Ma ei ole spetsialist. Mina ei tea, mis on originaal või mis mitte.“ Ta selgitab, et võib-olla mõni ese ongi võltsitud – ta ei saa kuidagi ka vastupidist tõestada. Sestap ta ongi nõus kõik esemed tagasi ostma. „Tahan aumees olla.“

Kümmekond ostjat on tema sõnul esemed võltsingu hirmus tagasi andnud. „Mõni on selline siga. Saadan raha – vaasi tagasi ei anna,“ lisab ta. Neid on tal nimekirjas neli-viis.

Mis saab tagastatud vaasidest? „Mis seal ikka, tuleb ära turustada,“ lausub Õigus. Ta plaanib need uuesti müüki panna, kuid enam mitte Tarbeklaasi nimega.

Õigus ütleb, et on Tarbeklaasi tooted saanud ausal teel. Kogudes. Kuna Õigus on kinnisvaramaakler, näeb ta inimeste kodudes kõiksugu kola. Nii mõnigi on tal palunud sellest vabaneda. „Vanu Lorupi tooteid, serviise, väärtuslikke asju on lihtsalt ära visatud.“ Tal on süda hakanud verd tilkuma ning ta on vanakraamil sõna otseses mõttes prügikastis järel käinud. Kaks aastat tagasi hakkaski töö kõrvalt vanavara koguma ja edasi müüma.

Õigus näitab pilte oma kellele-kola-kellele-varandus-ladudest. Koduõuel on 40ruutmeetrine telk, kus riiulid ja kastid tasse, klaase, taldrikuid ja muud kraami triiki täis. Kõik väikse hoovimaja riiulid niisamuti. Ta pani maja ette kasti ja aia peale suure plakati, mis palub tuua kasutult seisvad nõud neile. „Iga õhtu tuuakse. Lorupi nõusid ja nii edasi,“ seletab Õigus. Kui vaja, on ta nõus vanakraamile ka järele minema.

Mis saab tagastatud vaasidest? Olmer Õigus plaanib need uuesti müüki panna, kuid enam mitte Tarbeklaasi nimega.

Teisi kollektsionääre see väide üllatab. Nemad ajavad Tarbeklaasi Kassikakke ja Samblaid tikutulega taga. Panevad kuulutusi üles ja soovivad sadade eurodega osta, kuid ka siis ei leia. Aga siin piisab vaid kastist aias ja tuuakse tasuta.

Õigus ütleb, et käib samuti nädalas neli-viis korda kraami kokku ostmas ja nimetab oma tegevust sotsiaalprojektiks. Inimesed on hädas ja vajavad raha. „Mõnikord helistatakse pohmas peaga, et tule osta ära,“ kirjeldab ta kauba tegemist. Õigus annab paarsada eurot ning saab vastu tolmuse kuhja vanavara.

„Väga lihtsalt saab puhtaks teha. Pesed, lihvid ja on juba visuaalselt ilus,“ toob ta välja ka põhjuse, miks Nõmmel müüdavad esemed näevad nii head välja. Justkui uued. Õigus avaldab ka, miks käib ta vanavara-äri mitme eri inimese kaudu. Nõmmel aitab teda abikaasa. Internetis on tal müügitööga abiks nii õde Marit kui ka tema poja naine – see ongi loost tuttav „neiu Mustamäelt“.

„Hallata on raske,“ selgitab Õigus võrgustikku.

* Tarbeklaasi kollektsionäärid jagavad meeleldi oma kogemusi, kuid pelgavad seda oma nime all teha. Õiged nimed on toimetusele teada.