Elame olukorras, kus igapäevaselt arutatakse erinevaid piiranguid, mis peaks aitama COVID-19 levikule piiri panna. Kuuleme, et piirama peaks ka kultuuri. Vihjeid on olnud nii selle kohta, et peaks saalidesse mitte lubama vaktsineerimata inimesi, kui paraku ka võimalikest pooliku saali nõuetest. Kultuuri piirangutest räägite Teie ja räägib minister Kiik, aga me ei ole kordagi kuulnud, mida arvab kultuuriminister ja mille eest seisab kultuuriminister.

Võimalikud tulevased piirangud

Praegu on aeg, kus kuulujuttude ja võimalike stsenaariumite virr-varris vajaksime kultuuriministrilt kinnitust, et tema seisab kultuuri eest ja meil pole põhjust muretseda ebaõiglaste, -vajalike või majanduslikult laastavate piirangute pärast. Vajame kinnitust, et kui kultuur keelatakse või piiratakse, siis sellega kaasneb ka toetus. Vajame kinnitust, et kultuuri kergekäeliselt ei keelustata, sest kultuur ei ole oluline üksnes tegijatele, vaid ka Eesti inimestele, meie publikule. Inimesed on väsinud ja vintsutatud, on äärmiselt ebaõiglane võtta neilt ka vahetu kultuurielamus.

Vajame kinnitust, et kuna oleme pingutanud COVID-19 tõendite kontrolliga ja viinud seeläbi iga toimunud etenduse nakkusriski miinimumini, siis ei ole mingit põhjendust ega vajadust teatreid täiendavalt piirata või sulgeda. Vajame inimest, kes seisaks selle eest, et Eesti kultuur saab jätkata ka olukorras, kus COVID-19 on meie ühiskonnas endiselt olemas.

Me soovime kuulda kultuuriministri tunnustust valdkonna tehtud pingutusele viirusega võitlemisel. Kujunesime ju just meie – kultuuriasutused – alates 9. augustist koroonameetmete eesliiniks. Saime enda kanda rahva pahameele valitsuse lühikese etteteatamisega tehtud otsuste peale. Kaotasime märkimisväärse hulga oma publikut, saatsime neid tagasi ka ukselt ja saadame veel ka täna. Pidime leidma kiiresti nutikaid viise COVID-19 tõendite kontrolliks olukorras, kus Eesti riigi loodud lahendus kontrollimist ei võimaldanud.

Piirangud teatri töötajatele

Pidime leidma ka lahenduse sellele, et valitsus oli publikule kehtestatud reeglistiku kehtestanud ka publikuga samas ruumis olevatele töötajatele. Meil on vaja kinnitust kultuuriministrilt, et tema seisab meie eest ja ootamatut käsku teatris vaid vaktsineeritud töötajate töötamiseks valitsuselt ei kogemata ega teadlikult ei tule. Eestis on ainult neli harfimängijat ja vaid üks Helgi Sallo. Teatris ei pruugi olla võimalik inimesi lihtsalt asendada ja töökeskkonna turvalisuse tagamine peab olema võimalik ka testide abil. Vaktsineerimiskohustus võib tähendada olulist repertuaari muutust. Me muretseme, sest esimesel korral kehtestati publiku reeglid meie töötajatele kogemata; vähemalt nii saime ametnikest aru, kui selgitusi palusime. Me muretseme, sest ministeerium ministrita on kui kaptenita laev ulgumerel kaootiliselt liikuv ja hädas.

Valdkond ei ole kultuuriministrilt saanud nii vajalikku tuge – ministrit lihtsalt ei ole. Ei ole harv, kui kuuleme, et minister ei olnud oluliste arutelude juures, sealhulgas valitsuse istungil. Selgus, et ka käesoleval hetkel minister puhkab. Loomulikult on igal inimesel vaja puhata, ent valdkond vajab kindlust, et just nüüd, olulistel valitsuse aruteludel, on kohal ka kultuuri eest seisja. Praegu on jätkuvalt oluline viirusega võitlemise teema ja äsja oli oluline valdkonna eelarve eest seismine. Valitsuses peab olema ka kultuuriminister.

Eelarve ja palgad

Me nägime, et kultuurivaldkonna eelarve eest seismisel andis minister küll lubadusi, ent lubatud palgafondi tõusu ei tulnud ei 5% ega 3%. Selle asemel rakendatakse peenmatemaatikat, mis näiliselt tõstab kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumi tervelt 100 eurot, aga tegelikult toimub suur osa sellest tõusust teatri teenitud omatulu arvelt, mitte riigilt lisaks saadavatest vahenditest. Summaarne palgavahendite kasv kultuuriministeeriumi valitsemisalas jääb meie arvutuste kohaselt alla 3%.

Veelgi enam, kultuuri arengukavas, nii kehtivas kui ka tulevases, on seatud eesmärgiks vähendada kultuuritöötaja keskmise ja eesti keskmise töötasu vahet. Kõik arvutused näitavad, et paraku me hoopis kaugeneme sellest eesmärgist. Kultuuritöötaja palga ja Eesti keskmise palga vahe ei ole enam aastaid olnud nii suur, kui see saab järgmisel aastal kõigi prognooside kohaselt olema. Jääb üle nentida, et minister on loobunud arengukavaga võetud eesmärkide saavutamisest ja see omakorda sunnib küsima, et kuidas säilitada kultuuriasutuste usk ministeeriumi poolt esitatavatesse arengukavadesse.

Kultuuriministeeriumi valitsemisalas on üsna palju töökohti, kus makstakse alampalka. Teame, et järgmiseks aastaks kasvab alampalk 12% ja see kate tuleb asutustel endil leida või katta see nendest vahenditest, mis eraldati üldiseks 2% suuruseks palgatõusuks. Lihtne matemaatika näitab, et tõstes kümnel alampalgalisel (koristajad, garderoobitöötajad, piletöörid jne) alampalka kehtestatud uue alammäärani, jäävad 30 keskmiselt 1000 euro suuruse palgaga töötajat täielikult ilma palgatõusuta. Meile tundub, et läbirääkimistel rahandusministeeriumiga unustas minister alampalkade teema sootuks või ei pidanud seda üldse oluliseks.

Lisaks teame, et viirusevastased piirangud on meie külastatavust oluliselt langetanud ja seega on langenud ka omatulu. Hüppeliselt on tõusnud elektri ja erinevate materjalide hinnad, mistõttu surve omavahendite arvelt kulusid katta on niigi tavapärasest märksa suurem. Omatulud, mille arvelt minister näitab, et justkui oleks palku tõstetud ja mille arvelt tuleks katta ka alampalkade 12% suurune tõus, on seega paraku raha, mida päriselt olemas ei ole. Minister moondab silma ja annab katteta lubadusi – nii ei saa.

Hea peaminister, iga valdkond vajab oma ministrit.

On Teie kätes, et ka kultuurivaldkonnal oleks eestkõneleja ja Teil oleks partner. Meie teeme hea meelega ministriga koostööd, aitame ka keerulistel aegadel teha paremaid või vähemalt vähem halbu otsuseid. Küll aga ei saa me teha koostööd, kui meil pole kedagi, kellega koostööd teha. Teatrirahvas palub, et võtaksite oma valitsusse ka kultuuriministri.

Lugupidamisega

Margus Allikmaa

Juhatuse esimees

Eesti etendusasutuste liit

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid