Charles Baudelaire

Viimase pooleteise aasta vältel on elu ahenenud. Kogu maailma avaruste asemel langeb pilk ühtelugu ümbritsevale neljale seinale ning nende vahele kätketud inimsuhetele.

Füüsiline ruum sulgub ümber vaimu. Inimestevahelised suhted pole enam otseselt head ega halvad, parandatavad või kõrvale heidetavad. Need lihtsalt on, nagu on. Midagi on kaotsis, üks ajastu on lõppenud ning uut veel ei tunne. Vastupanu on mõttetu, parem siis juba pühenduda pisiasjadele.

Renate Keerdi lavastus „LOOD“ mõjub kui teravustatud olustikupilt millestki möödunust, mustvalge fotoalbum sellest, kuidas neil imelikel ammustel aegadel elati.