Üks kõige tüütumaid mantraid ulmes, mille David S. Goyeri ja Josh Friedmani verivärske teleseriaali esimene osa kenasti ümber lükkas, on see, et Isaac Asimovi „Asumi“-saagat on võimatu ekraniseerida. Goyer tõestas, et kui on tahtmist, saab Asimovi teksti visuaalselt vägagi silmapaitavalt, dramaatiliselt pingeliselt, karakteerselt põnevalt ja kokkuvõttes üsna tekstitruult ekraanile tuua. Olles esimese seeriaga selle ära tõestanud, otsustasid loojad sellisest lähenemisest aga alates sarja teisest osast miskipärast loobuda ja hakata pakkuma publikule oma nägemust, enda väljamõeldud lugu, enda improvisatsiooni Asimovi „Asumi“ ainetel.

Lugedes ingliskeelses maailmas ilmunud arvustusi, tuli siinkirjutajale suurima üllatusena ehk tõik, et ...

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid