Raul Rebane: Me oleme konnad potis ja tuli on ammu all

Raul Rebane kirjutab aastalõpuessees kolmest suurest ohust, mida Eesti avalikkus on maha magamas.

Elu on suuresti ettekujutus lastelaste tulevikust. „Mis nüüd mina, peaasi, et lastel ja lastelastel hästi läheks!“ ütlevad vanemad inimesed tihti. Elada täna nii, et tulevaste põlvkondade elu ära ei rikuks, võiks olla üks suuri eesmärke. Tihti see ei õnnestu. Tüüpiline näide on võlgu elamine, mille ilusasti võttis kokku USA president Herbert Hoover „Hoidku jumal meie noori, sest nemad pärivad meie riigivõlad!“

Võlgu elada on lihtne, nõuab vaid paindlikku südametunnistust. Palju keerulisem on tegeleda pikemate protsessidega, kus probleemid kogunevad ajapikku. Seda iseloomustab niinimetatud konna surnukskeetmise kujund, kui konn potis aeglaselt tõusvat temperatuuri enne tähele ei pane, kui juba hilja. Toon selles loos kolm suurt ohtu, mis aeglaselt, aga kindlalt Eestit ähvardavad, ja kui neile piisavalt tähelepanu ei osuta, siis on lapselapsed hädas.