Seni rääkimata lugu, kuidas Eesti diplomaadid Kiievisse lähetatud eurooplasi Vene sõjaohus veensid. Ning siis vabariigi aastapäeval raketitule all lahinguväljaks muutunud pealinnast minema kihutasid.
Kui Margus Gering 24. veebruari varahommikul üles ärkas, sai ta aru, et nüüd on see päev käes. Tavaliselt haudvaikne kodutänav oli täis liiklusmüra. Kuskil taamal käis mingi kõva müts. Ja kõrva ääres pinises telefon.
Saatkonnas on Gering suursaadiku parem käsi – esinduse asejuht. Ja olgugi et kõigele oli mõeldud, ettevalmistused tehtud, ei saanud selleks, mis järgmistel päevadel juhtuma hakkas, olla lõpuni valmis mitte keegi.
Sellises olukorras lööb esimesena sisse adrenaliin ja käivitub enesealalhoiuinstinkt. Siis meenub plaan ning pärast mõnda korda sisse-välja hingamist taastub ratsionaalne mõtlemine.
„Nii palju sain ma aru, et Kiievit poole tunniga ei vallutata. Seega läksin kõigepealt duši alla.“
Samal ajal pesi suursaadik Kuusk oma residentsis juba hambaid. Ka tema telefon helises. Teisel pool toru oli seirekeskus Tallinnas: „Kaimo, ärka üles, sõda hakkas pihta."
