Vaid korsten jäi paistma

Suurem osa Salme kaubast – õllekorvid, jahu-, suhkru- ja soolakotid ning muu – oli laeva katusele laaditud ning juba kümmekond reisijatki olid laeval koha sisse võtnud. Nende hulgas neli tööle sõitvat venelast, kohalik konstaabel naisega, kooliõpetaja Vorbuselt ja teised. Enamik reisijaid oli siiski veel tulemata, kuna väljumiseni jäi paarkümmend minutit. Ka meeskond peale masinisti oli veel maal, kaasa arvatud Salme kapten.

Korraga hakkas Salme ühele küljele vajuma, siis teisele ning seejärel kadus kiiresti vee alla. Laeval viibijail õnnestus veel viimasel hetkel parvele karata, mille kõrval Salme ankrus seisis.

Kaks naisreisijat aga hüppasid enda päästmiseks otse jõkke, kust nad ruttu kaldale aidati. Salme oli mõne minutiga veepinnalt kadunud ja tema asukohta vee all tunnistas veel ainult poolenisti Emajõest välja turritav korsten. Pärivett ujusid pinnale kerkinud kergemad esemed.

“Reisijad jätsid oma kraami laevale, sest aeg oli kallis selleks, et ennast päästa. Venelased olid kuued maha visanud, mis vajusid ühes laevaga,” kirjeldas ajaleht Vaba Maa. Põhjaminek sündis nii kiiresti, et kohale tormanud kapten ­Jakob Truutsil polnud oma laeva heaks enam midagi teha. Niisamuti ei jõudnud abi anda teised sadamas seisvad laevad.

Teade Salme uppumisest levis linnas kulutulena. Turul käis veel elav kauplemine, mis aga nüüd kohe jäi soiku: rahvas ruttas Emajõe äärde. Peagi oli Auriku tänav ja kai ümbrus uudishimulikke paksult täis. Kohale ruttas ka tuletõrje, et vajadusel päästa veest inimesi.
Loe Päevalehe 1931. aasta lugu õnnetuse kohta

“Kilplased päästetööl”

Esimesena püüdis Salmet veest tõsta aurik Taara, ent põhja vajunud laev ei liigutanudki. Seejärel vedas aurik Uku kohale praami tõstekraanaga ning päästetööd algasid sadamasse saabunud prokuröri, kohtu-uurija ja kõrgemate politseiametnike valvsa pilgu all uuesti. Töid takistas aga sadamas tunglev mitmetuhandeline rahvasumm, mille eema­letõrjumisega nägi politsei palju vaeva.

“Tõstekraana asus kohe tööle, kuid ta oli jõuetu midagi ette võtma oma primitiivsete abinõudega. Eeskätt kinnitati ketid ninasse ja pärasse, kraana tõstis laevanatukese ligi veepinda, kuid kette pääses tagant lahti ja laev vajus uuesti tagasi,” kirjeldas Vaba Maa.

Järgmisena kinnitati Uku nina ja kalda vahele tüse palk, mille külge asetatud ploki ning tõstekraana abil hiivati Salme taas üles. Juba oli laev poolenisti veest väljas, kui korraga purunesid ketid ja Salme vajus jälle vee alla. Enam kui kaks tundi kestnud päästetöö oli luhta läinud.

Kell sai viis, kui Salme ümber seati uued ketid ning tõstmine algas uuesti. Seekord läks see viperusteta ja pinnale hiivatud laeva vedas Uku mõnikümmend meetrit kaugemale pontoonsilla poole, kus siis tõmmati Salme poolenisti kaldale. Nüüd oli oht möödas ja polnud karta, et aurik taas vee alla vajub.

Kilplased päästetööl, võttis Salme päästmise kokku Vaba Maa. “Kurb õnnetus näitas, kuivõrd viletsas olukorras on Tartu sadama päästmisabinõud. Väikese laeva päästmiseks kulus üle 7 tunni,” heitis ette Vaba Maa. Tegelikult läks kauemgi, üheksa tundi.
SADAMASSE JOOSTI KOKKU: Päästetöid jälgisid tuhanded tartlased.

Laip laevaruumis

Kui palju oli Salmel juba reisijaid, seda täpselt ei teatud. Nii polnud alguses selge, kas kõik pääsesid laevast välja või uppus keegi koos sellega. Küll aga liikusid Tartu peal juba jutud, et Salme viis märga hauda kümme ja enamgi reisijat. Ärevus kasvas sellest veelgi ja sadamasse tungles üha rohkem rahvast.
Tartu peal liikusid jutud, et Salme viis märga hauda kümme ja enamgi reisijat

Selguse saamiseks kuulati Salmelt pääsenud reisijad üle. Tehti kindlaks, et eest kajutist said kõik välja. Ent tagumiste ruumide osas selgus puudus. Üks venelastest, kes enda sõnul lahkus Salmelt viimasena, seletas, et tema teada ei jäänud enam kedagi laeva. Nii arvatigi esialgu, et õnnetus lõppes ilma ohvriteta ning see rahustas ka rahva meeleolu.

Kell pool kaheksa õhtul pääsesid tuletõrjujad lõpuks laeva sisemusse. Vaatepilt, mis neid seal ees ootas, polnud aga kaugeltki meeldiv ning vahepeal tekkinud lootused haihtusid hetkega. “Laeva tagaruumis leidsid tuletõrjujad, kes esimesena pilgu sisse heitsid, meesterahva laiba, mis välja toodi,” kirjutas Vaba Maa. Hukkunuks osutus tartlane, 66aastane töömees.

Salme nägi Postimehe kirjeldusel õudne välja. “Peale paari aknaruudu ei olnud laeval enam ühtegi tervet klaasi. Akna ja ukse avaused mustendasid.”

Samal ajal pumpas Uku pump Salme veest tühjaks ning tuletõrjujad pääsesid ka mujale. Õnneks rohkem uppunuid laevast ei leitud ja seejärel asuti reisijate asju ja Salmele laaditud kaupa päästma. Laevast saadi kätte 2,3 tonni ning tonni jagu veel püüti välja jõest.

KERKIB!: “Salme” päästetööd Emajõel 12. juunil 1930. Laeva püütakse tõstekraana abiga veest välja hiivata.

Emajõe põhjas mitmendat korda

Auriku Salme pikkus oli 15 meetrit ja laius ligi 3,5 meetrit. Laeva sõidukiiruseks oli 16 kilomeetrit tunnis ja reisijaid võttis ta peale umbes 30. Salme oli üldse üks õnnetu laev – ta oli varemgi paar korda Emajõe põhjas käinud.

Ühel korral sündis uppumine õige piinlikul moel. Nimelt jäi laev ööseks solgiveetoru alla, must vesi täitis laeva ruumid ja hommikuks paistis jõest ainult auriku korsten. Ent ikka ja jälle tõsteti laev üles ja seati taas sõidukorda.

Seekordse õnnetuse Salmega põhjustas asjaolu, et kaup laaditi laeva laele kõrgematesse kohtadesse, laeva alumistes ruumides aga polnud ei kaupa ega veel ka reisijaid. Nii kaotaski Salme tasakaalu.

“Küljele kaldumine võis seda suurem olla, et parajasti laaditi laeva, kuna raskus oli koondatud peaasjalikult kaldaäärsele küljele. Laeva küljelivajumise korral jooksis lahtistest akendest ja küljeluukidest rohkesti vett laeva sisemusse,” selgitas Postimees.

Aasta hiljem, juunis 1931 jõudis Salme hukk kohtusse. Tartu-Võru rahukogu mõistis auriku kaptenile Jakob Truutsile seitse päeva aresti ning rahuldas õnnetuse ohvri omaste tsiviilnõude – kapten pidi neile järgmise viie aasta jooksul iga kuu kümme krooni hüvitist maksma.

Kohtuotsuse järgi oli Truuts lasknud Salmele laadida tonni jagu rohkem kaupa, kui oli lubatud. See ja laadimisel tehtud vead põhjustasidki auriku põhjamineku.