ESIMENE JÄÄDVUSTUS: Paariaastane Daisy. Foto tagaküljel kuupäev 19.04.32 ja tekst „Mälestuseks Hildegardile Tibi poolt“.
ESIMENE JÄÄDVUSTUS: Paariaastane Daisy. Foto tagaküljel kuupäev 19.04.32 ja tekst „Mälestuseks Hildegardile Tibi poolt“. Okupatsioonide muuseum
Hiljuti juhuslikult päevavalgele tulnud ja praegu Okupatsioonide Muuseumis asuvad ligi 30 kirja jutustavad loo Pärnu tüdrukust Daisy Levinist. See on justkui Eesti Anne Franki lugu, ent veelgi traagilisema lõpuga.

Daisy sündis 1930. aasta veebruaris Pärnus, kus tema juudisoost vanemad pidasid kauplust. Pisikesele tüdrukule palgati eestlannast lapsehoidja Hilde. Pärnu-Jaagupi lähedalt Pere külast pärit Hildegard Simonlatser (pärast eestistamist Sillar) lähenes nagu Daisy ema-isa 30. eluaastale. Selgrootuberkuloosiga võidelnud neiust ei olnud talutöö tegijat, mistõttu ta läks linna tööd otsima.

Levinite peres oli Hilde lapsehoidjaks kümme aastat ning tema kirjade kaudu koju oma emale joonistub pilt ka väikesest Daisyst ehk Teesist. Viimane kiri Levinite juurest läks teele sõja esimesel päeval 22. juunil 1941. Mõned kuud hiljem mõrvati Daisy ja veel 32 juudi last Pärnu sünagoogis.

Pärnus, 6. veebruaril 1932

Neljapäeval oli Teesi sünnipäev. Marie küpsetas suure kringli valmis. Kingid sai ta Tallinna tädi käest, laua ja kaks tooli. Need on küll väga ilusad, valged ja sinised põhjad toolidel. Siis proua kinkis talle kingad, herra ema kaks paari sukki ja üks Levin ühe kummi poisi kaunis suure. Proua õde tõi ühe saia ja üks kook talle saadeti ka. Õhtul tuli külalisi ka ja mõned väiksed lapsed. Süüa neile anti kringlit, kooki ja teed.

Teesi vist hakkab varsti käima, ta nüüd enam sugugi istuda ei taha, ikka peab taga käima, hoiab käest kinni ja läheb siis toolisid mööda.

Pärnus, 1. märtsil 1932

Teesi üksi ei käi veel, minu ühest sõrmest hoiab ise kinni, nii käib päevad läbi, istuda ei taha enam sugugi.

Pärnus, 9. detsembril 1935

MÄLESTUSEKS HILDELE: Daisy 9aastaselt. Foto tagaküljele on ta ise kirjutanud kuupäeva 15.04.39 ja pühenduse „Mälestuseks Daisy’lt Hildele“.
MÄLESTUSEKS HILDELE: Daisy 9aastaselt. Foto tagaküljele on ta ise kirjutanud kuupäeva 15.04.39 ja pühenduse „Mälestuseks Daisy’lt Hildele“. Okupatsioonide muuseum
Proua Teesiga lubas ikka jõuluks Viljandi sõita, nüüd täna ütles Teesile, et jõuluks ei sõida, et uueks aastaks. Padi, mis tegin sinna kingituseks viia, on valmis. Nüüd õmblesin Teesi voodilinadele monogrammisid, kahe linale tegin ilu palistuse ka ääre. Teesil tuleb varsti sünnipäev, olen nüüd iga aasta talle ikka kinkinud. Ega ma tea, kas olen siis veel siingi, proua õde tulevat Ameerikast kodu jõuluks, võib olla jääb siis Teesit õpetama. Mõtlesin Teesile teha paar söögipõlle, söögipõllesid on tal praegu kolm, kuid need on nii nõelutud, et riiet ei näegi enam, kas seda on või mitte. Kuid ühtegi mustrit mul siin pole, kodu on üks suur kassi pea, lint kaelas, see oleks ilus põlle peale teha.

Mineva nädal proua käis Tallinnas, tõi mulle ja Millile karbi marmelaadi ja Teesile lakk kingad. Teesi siis kui ma omale botikud ostsin, ütles et tema minuga välja ei tule, minul on ilusamad botikud kui temal. Ma trööstisin teda küll, et mul lähevad varsti niisamasuguseks kui sul, kuid tema ei usu. Siis küsis Milli käest, et kummal on ilusamad botikud. Milli ütles, et mul, siis Teesi hakkas karjuma nii kuidas ta jõudis. Iga kord kui väljast kodu tulime, vaatas ta, et sul ikka aga ei ole veel niisugused nagu mul. Nüüd ta siis oma kingade üle oli nii hirmus õnnelik, et sul aga nii ilusaid pole. Ma ütlesin ka, et ma nii ilusaid kingi pole näinudki ja kui sa need kingad jalga paned, siis ma sinuga ei tule välja, ja kui sa uulitsale lähed, siis kõik inimesed jäävad seisma ja vaatama su kingi.

Pärnus, 11. märtsil 1935

Mineva nädali käisime Teesiga turnimas, kuid teisipäeval polnud rohkem lapsi kui üks peale Teesi ja reedel oli niisama, ju nad siis jälle kõik teised haiged olid. Teesi oli ka paar nädalit tagasi haige, üks õhtu järsku jäi, oksendas ja ütles, et tal on valu kõhus, öö läbi ei maganud, proua võttis oma juure voodi, vahest ütles, et ma ei jõua enam kannatada, mami aita, korra herra kutsus mind sinna, et Teesi ütelnud, et tahab mind näha. Hommiku poolt tegin palavat vett ja neil on üks kummi kott, palav vesi saab kotti panna, selle panime talle siis kõhu pääle ja peale seda ta jäi magama. Hommikul enam valu ei olnud. Ma käisin arst Levini juures ja kutsusin ta sinna. Arst ütles, et tal on pimesoolika põletik, et oleks te öösel tulnud mu järele, siis ma oleks käskinud kohe lõikusele minna, kuid nüüd vaatame palaviku järele, kui palavik langeb, siis paraneb. Teine päev ei olnud palavikku enam.

MÄLESTUSEKS HILDELE: Daisy 9aastaselt. Foto tagaküljele on ta ise kirjutanud kuupäeva 15.04.39 ja pühenduse „Mälestuseks Daisy’lt Hildele“.
MÄLESTUSEKS HILDELE: Daisy 9aastaselt. Foto tagaküljele on ta ise kirjutanud kuupäeva 15.04.39 ja pühenduse „Mälestuseks Daisy’lt Hildele“. Okupatsioonide muuseum

Eila ei saanudki välja. Teesi oli jälle haige, sõi liiga palju marju. Täna oleme jälle väljas, võtsin paberi ja pliiatsi juure, kodu olles pole nii aega, nüüd kirjutame mõlemad Teesiga. Küsisin, et kellele tema kirjutab, ütles, et tanta Ellale. Teesi väga marju kõiki tahab süüa, maasikatega oli niisama ennem. Sõi nii palju, et hakkas oksendama.

Pärnus, 7. septembril 1936

Mõni nädal tagasi Daisy prouaga käisid Tallinnas. Daisy tõi mulle ja Millile peene rahatasku, Tallinna pildid kõik peal, väga kena. Daisy ise rääkis, et proua pole tahtnud, kas tuua seep ehk tasku, aga tema ütelnud tasku parem viia. Ma ütlesin ka, et see oli sinust väga mõistlik, seep pole midagi, pese ära, aga tasku jääb kauaks ajaks, ka siis kui mind pole enam sinu juures, aga kui seda taskut näen, siis tuled sina mulle meele.

Kolmapäeval lähen Daisyga kinosse. Käisin prouale ostmas paberit kirjastuse ühisusest ja sellepäeva said kõik, kes ostsid ühe krooni väärtuses kaupa priipileti kinosse. Koolilapsi oli nii palju ostmas, et järg oli uulitsal väljas.

Pärnus, 2. augustil 1937

Minu kodu olemise ajal Daisy oli nutnud mitu õhtut. Proua Millile oli ütelnud, et kui tema kodust ära on, Daisyl pole sellest midagi, aga minu järele tunneb nii suurt igatsust, et peab nutma, muidu ei saa ja ta ometi teadis, et ma tagasi lähen varsti, aga ei jõua seda aega ära ­oodata. Siis kui ma tagasi tulin, Daisy prouaga olid söögitoas. Milli ja preili Ella tulid mulle järele, et vaatame mis Daisy teeb ometi, kui mind näeb. Proua ajas nad kõik minema, läks ise ka ära ja ütles, et jätame selle armastaja paari üksi.

Pärnus, 6. veebruaril 1938

Reedel oli Daisy sünnipäev. Muidu tahab ikka hommiku kaua magada, kuid reede hommiku vara oli juba üleval ja õnnelik. Ütles, et ta tahaks, et oleks iga päev tema sünnipäev. Kingitud sai oma mammi ja pappi käest kirjutuslaua tooliga, siis tasku, valge põlle, üks paar pesu, suusad, kaks albumi, värvi­pliiatseid ja ühe raamatu, kuus taskurätikut ühe proua käest ja Milli käest kolm taskurätikut. Mina heegeldasin ühe lina öökapi peale.

RÕÕM SUVEST: Daisy ja tema hoidja Hilde pargis heledates suvekleitides, taamal Pärnu kesklinn ja Eliisabeti kiriku torn. Foto taga kuupäev 23.08.1937.
RÕÕM SUVEST: Daisy ja tema hoidja Hilde pargis heledates suvekleitides, taamal Pärnu kesklinn ja Eliisabeti kiriku torn. Foto taga kuupäev 23.08.1937. Okupatsioonide muuseum

Daisy läks teisipäeval kooli, mineva laupäeval tuli üks velsker ja aurutas Daisy tuba. Uksed kleebiti kinni, see aur pidi olema 24 tundi sees. Pühapäeval sai siis uks lahti teha, kuid ega sinna sisse ei võinud minna, kohe silmad ja nina hakkasid kipitama.

Pärnus, 27. detsembril 1939

Daisy tunnistuses joonistus oli rahuldav, teised olid kõik väga head ja head.

Head uut aastat, Hilde. Hääd uut aastat soovib Daisy.

***

Nõukogude okupatsioon oli kestnud aastapäevad. 14. juunil 1941 küüditati üle kümne tuhande eestlase külmale maale, repressioonid tabasid ka paljusid siinseid juute. Levinite perekond jäi puutumata, ent ajastu hirm kumab vastu Hilde viimasest kirjast, milles ta kirjutab uuest võimalikust töökohast. Need read on kirja pandud sõja esimesel päeval, 22. juunil 1941. See on ühtlasi viimne kord, kui me kuuleme Daisyst.

Pärnus, 22. juunil 1941

Peale lõunat olime Daisy, Josy ja mina Koidula platsil. Daisy tõi minule viis kooki karbi sees. Daisy ema ja isa tulid ka Koidula platsile, soovisid mulle õnne.

Ütlesin, et ma lähen ära. Pr oli päris vihane. Et ega ma seal ei seisa, see pr olevat päris mats. Ütlesin, kuidas ta siis sai koha Endlasse, kui ta nii mats on. Olevat ainult üks kabaree tantsija. Kes seda kõik jõuab kirjutada, mis ta rääkis, lõpuks ütles veel, et Daisyt te siis ka enam ei näe. [--] Teisipäeval pr andis mulle 70 r. Ma Daisyle ütlesin, et kui seal Karmi juures on nii halb, eks ma tulen sealt siis ära ja vaatan, ehk saan vabrikusse koha. Pr ütles, et kui te ei taha kahe lapse juures olla, et minge siis meilt kohe vabrikusse, aga olge nii kaua siin.

Kui teil on ehk mõte linna varsti tulla, siis ärge kirjutage. Kõigest kirjutada ei saa. Parem oleks rääkida. Elage hästi, Hilde.

Daisy ja teiste Pärnu juutide tragöödia

Juba 8. juulil 1941 vallutasid Saksa väed Pärnu. Varsti Levinid kui juudid vahistati. Osa Pärnu juute võeti kinni juba juulis, osa hiljem. Nimelt andis Saksa julgeolekupolitsei ülem Martin Sandberger 10. septembril käsu arreteerida kõik meessoost juudid 16. eluaastast alates, Pärnus aga tuli vahistada ainult tööjõulised juudid, ning seda mõlemast soost. Kõiki neid ootas ees hukkamine.

„10. septembril 1941 Pärnus juudi mehi enam polnud. Käsk, mis käis tööjõuliste juutide kohta, tähendas sisuliselt naiste ja ilmselt lastegi arreteerimist. Gurin-Loov ütleb, et lapsed eraldati hukkamisele viidavatest emadest ning hukati hiljem Pärnu sünagoogis. Seda kinnitab tabel, kus 30. oktoobril ei ole hukatute hulgas kirjas ühtegi last, neist pole juttu uurimistoimikuteski,“ kirjutas ajaloolane Meelis Maripuu Pärnu Postimehes aastal 2006.

Toetudes arhiiviandmeile, hukati Pärnus juulis ning oktoobri-novembri vahetusel 137 Eesti kodanikust juuti, nende hulgas ka Daisy, Hirsh ja Chaya Levin. Daisy saatus selgub arhiividokumentidest ja 1962. aasta kohtuprotsessi materjalidest. Riigiarhiivis asub „Nimekiri Pärnu Prefektuuri poliitilise politseiala juhataja tegevuspiirkonnas eksekuteeritud isikute kohta“, koostatud Pärnus 16. jaanuaril 1942. Nimekirjas nr 20 on „Levin, Daisi, 1930, Kooli 3b“ ja hukkamise daatum 2. november 1941.

Enne hukkamist hoiti Daisyt ühes teiste laste ja nende emadega kinni Beti aidas. 2. novembril 1941 viidi juudilapsed sünagoogi (Laatsareti 2) ja mõrvati. Nõukogude allikate järgi püüti lapsi kõigepealt mürgitada.

BETI AIT: Selles majas Vana-Sauga tänav 2 hoiti enne hukkamist 1941. aastal kinni Pärnu juute.

1962. aastal esines kohtuprotsessil tunnistajana Saima Vaher, kes elas sõja ajal sünagoogist paari kvartali kaugusel. Talle jäi meelde jutt, mida tema emale rääkis üks vangivalvur: „Kui ruumi, kus olid lapsed, lasti gaasi, siis see ei surmanud neid, nad vingerdasid. Siis tulid kohale arstid, kes süstisid nad surnuks.“ Hommikul laaditi laste laibad autodele ja maeti Reiu metsa ühishauda. Nii lõppes ka 11aastase Daisy elu.

Daisy ema Chaya Levin lasti ühes teiste naistega Raeküla metsas maha. Konkreetselt Chaya hukkamisest rääkis 1962. aasta aprillis kohtule süüalune Augustin ­Reinvald. „Mul on meeles selline fakt: teises või kolmandas grupis oli Levini-nimeline juuditar, kellel oli Pärnus kööginõude kauplus; ta oli umbes 30-aastane ja ma tundsin teda. Kui neid augu juurde viidi, pöördus Levin meie poole ja nägi Matsinat, kes seisis minuga ühes rivis. Matsinate ja Levinite perekonnad käisid omal ajal läbi. Levin küsis: „Matsina, kas sina lased mu maha?“ Ja ta jooksis ümber augu ning tormas Matsina juurde, et teda emmata. Kuid need Omakaitse liikmed, kes tõid naisi autodest augu juurde, kiskusid Levini Matsinast eemale ja viisid ta tagasi augu teisele äärele ning me lasksime Edmund Kuusiku käskluse peale selle grupi maha.“

Pärnu hukkamistest osavõtnute üle korraldati 1962. aasta kevadel kohtuprotsess, millel mõisteti Pärnus toimepandud mahalaskmistes süüdistatutena surma Teodor Kaldre, Edmund Kuusik, Augustin Reinvald ja Julius Viks. Kas ja kes neist või teistest kohtualustest osales Levinite hukkamises, pole enam võimalik kindlaks teha.

„Tutvudes Kaldre, Kuusiku, Viksi ja Reinvaldi ülekuulamisprotokollidega, võib uskuda, et Saksa okupatsiooni ajal teostasid arreteeritute mahalaskmisi Pärnus eestlastest poliitilise politsei töötajad ja Omakaitse liikmed, kellega käis kaasas kaks Saksa veltveeblit.

Arvestades eelselgitatud kahtlustega nimetatud kohtuprotsessi objektiivsuse suhtes, ei ole otstarbekas hakata nende materjalide alusel tegema järeldusi eraldi iga mehe rolli kohta. Kuid ei ole alust väita, et kohtualuste puhul oleks tegu olnud süütutega,“ on Maripuu hinnang hukkamistele Pärnus 1941.

Daisy hoidja Hilde lahkus sõja ajal Pärnust ja läks oma koju Pere külla ning töötas hiljem Pärnu-Jaagupis lapsehoidjana. Ta suri 2002. aastal Halinga vanadekodus 98aastasena.